Eelmine õhtu olin kõik vajalikud asjad kokku pakkinud ja
autosse ladustanud mis ühele võistlusele kaasa võtan. Selleks on mul
tavaliselt nimekiri tehtud, et midagi maha ei ununeks.
Hommikul pudru moosiga naha vahele, üks korralik tassitäis kohvi ja seda joon ka juba teel olles võistluspaika. Väike plaanimajandus peas ikkagi toimub, et kuidas sõita, mis taktikat võiks kasutada, keda oma plaanidesse kaasata jne.
Kui kohal olin siis nägin kus asus RedBike telk ja seal toimetati lippude üles seadmisega ja ei hakanud kedagi see hetk segada. Kuna olin endale võtnud meditsiinilise julgestuse organiseerimise võistlustele siis läksin esimesele sirgele väikest viisi sooja tegema ja brigaade ootama, et neid siis korraldajaga kokku viia.
Kui oli kõlanud põhisõidu stardivile ja hakati lühema distantsi rattureid joonele laskma siis tekkis juba ka väike ärevus sisse ja see hetk tundsin kuidas jalad on all väga pehmed (alguse asi). Stardikoridoris sai veel mõned soojad sõnad hr Indrek Raadikuga vahetatud, kerge luure konkurendide üle ja jäi oodata stardivile.
Peale stardivile kõlamist oli jalgadest pehmus kadunud ja sai kohe ka nats tulistatud kuni esimese vasaku pöördeni. Sõidu esimense poole keskmine kiirus jäi 41—42km/h, oli ka rahulikumaid hetki kuid üsna kiiresti oli aru saada kes mis mängu täna mängib.
Viis Spordipartneri venda tegid omavahel väga head tööd + Viljandi rattaklubi tegelased, nende sabas oli kindel ja hea valik tuules püsda. Eelmistest aastatest on juba vähemalt teada, keda ka endale vajadusel hobuseks valida ja kelle kasuks ei ole ka endal kahju töö teha.
Kui sõidetud oli üle poole maa sain eest ära ühe Spordipartneri ja ühe Viljandi kutiga minema aga kuna noor viljandlane ei olnud väga aldis koostööle siis see üritus suri meil välja (peale sõitu tegelikult arutasin korra SP härraga, et oleks võinud kahekesi minema sõita aga see selleks). Paar üritust veel tehti ja nii tuli jääda loota hea finishi peale.
Kuna ma tean, et ma mingi suuremat sorti sprindimees ei ole siis üritasin veel viimastel kilomeetritel võimalikult ees otsas olla. Ma ei mäleta oma ühtegi sõitu, et oleksin niipalju teepervel sõitnud kui sellel sõidul eriti just lõpu osa. Nagu ikka finiš tuleb ootamatult — koht grupifinišis 23 ja M30 kolmas, keskmine kiirus 40,3, pulsi nr agv 171, max 182.
Kokkuvõtteks võib öelda, et annan endale hine 4-. Jõudu kõigile ja radadel näeme!
Terv
Kaido Voogla
Hommikul pudru moosiga naha vahele, üks korralik tassitäis kohvi ja seda joon ka juba teel olles võistluspaika. Väike plaanimajandus peas ikkagi toimub, et kuidas sõita, mis taktikat võiks kasutada, keda oma plaanidesse kaasata jne.
Kui kohal olin siis nägin kus asus RedBike telk ja seal toimetati lippude üles seadmisega ja ei hakanud kedagi see hetk segada. Kuna olin endale võtnud meditsiinilise julgestuse organiseerimise võistlustele siis läksin esimesele sirgele väikest viisi sooja tegema ja brigaade ootama, et neid siis korraldajaga kokku viia.
Kui oli kõlanud põhisõidu stardivile ja hakati lühema distantsi rattureid joonele laskma siis tekkis juba ka väike ärevus sisse ja see hetk tundsin kuidas jalad on all väga pehmed (alguse asi). Stardikoridoris sai veel mõned soojad sõnad hr Indrek Raadikuga vahetatud, kerge luure konkurendide üle ja jäi oodata stardivile.
Peale stardivile kõlamist oli jalgadest pehmus kadunud ja sai kohe ka nats tulistatud kuni esimese vasaku pöördeni. Sõidu esimense poole keskmine kiirus jäi 41—42km/h, oli ka rahulikumaid hetki kuid üsna kiiresti oli aru saada kes mis mängu täna mängib.
Viis Spordipartneri venda tegid omavahel väga head tööd + Viljandi rattaklubi tegelased, nende sabas oli kindel ja hea valik tuules püsda. Eelmistest aastatest on juba vähemalt teada, keda ka endale vajadusel hobuseks valida ja kelle kasuks ei ole ka endal kahju töö teha.
Kui sõidetud oli üle poole maa sain eest ära ühe Spordipartneri ja ühe Viljandi kutiga minema aga kuna noor viljandlane ei olnud väga aldis koostööle siis see üritus suri meil välja (peale sõitu tegelikult arutasin korra SP härraga, et oleks võinud kahekesi minema sõita aga see selleks). Paar üritust veel tehti ja nii tuli jääda loota hea finishi peale.
Kuna ma tean, et ma mingi suuremat sorti sprindimees ei ole siis üritasin veel viimastel kilomeetritel võimalikult ees otsas olla. Ma ei mäleta oma ühtegi sõitu, et oleksin niipalju teepervel sõitnud kui sellel sõidul eriti just lõpu osa. Nagu ikka finiš tuleb ootamatult — koht grupifinišis 23 ja M30 kolmas, keskmine kiirus 40,3, pulsi nr agv 171, max 182.
Kokkuvõtteks võib öelda, et annan endale hine 4-. Jõudu kõigile ja radadel näeme!
Terv
Kaido Voogla
Kirjuta esimene kommentaar