Marimetsa Vormsi etapp

Kirjutan oma esimese blogi elus ! :)

Piletid sai juba varakult broneeritud ja ära ostetud.
Öö enne maratoni oli suhteliselt magamata ei tulnud und ja uni oli rahutu.
Äratus juba 6,45 kiire hommikusöök asjad kokku ja minekut.
Võtsin peale veel Renari.
Ilm oli väga kurja kuulutav. Ööläbi oli kallanud vihma kui oa varrest.
Tunne sõitma minna kahanes aga iga km-ga,mis sai sõidetud sadama poole. Teepeal saime veel korralikult vihma.
Kui juba jõudsime Rohukülla oli valik selge ,minek praamile ja ei mingit halamist! :)
Riided ringi, rattad maha, kotid selga ja tuld praamile.
Kohale jõudes saime vihma ja päikest vaheldumisi. Rajast räägiti erinevaid jutte , et parajad porimülkad ees ootamas. Ärevus aga kasvas ja käes oligi stardi hetk.
Startisin kolmandast kastist , mõned meetrid tagapool kui Kardo ja Renar.
Stardist sain kenasti minema . Algus oli metsavahetee kus eriti ei saanud kiirustada. Kõik külgesid ühtlase jutina.
Peale esimest nõndanimetatud tõusu sai asjad liikuma kuni jõudsime vanasse kruusakarjääri. kus kõik äkitselt sadulast maha kargasid ja jooksu pistsid. Üritasin ise rattal selle läbida ilma maha tulemata, kahjuks see ei õnnestunud. sealt sain lõpuks minema kaotasin päris palju aega seal segaduses.
Ja kas sa näe ,jõusime kohta mida kõik kirjeldasid, muda ja suured lombid! :)
Kuna olen kogunud sellel aastal kõvasti kuulsust oma kukkumistega mis vahel ka päris täbaralt on lõppenud.( Oli väike hirm ka seekord sees.)
Läbisin selle muda ja porise lõigu kiirelt ja mudaselt ilma kukkumata!
17 km sõidetud tundsin , et ei ole täna minu päev pulss punases ja kuidagi ei saa ennast käima.
Meil oli tekkinud 6 punt . Üks vanem härrasmees vedas( istusin neljandana pundis.)
Pöörasime metsast välja asfaldile ja tundsin kuidagi hea enesetunne oli tekkinud jalad hakkasid liikuma, pulss oli taastunud ja mis peamine tundsin jõudu sõita kindlalt lõpuni. (kuigi vahepeal mõlgutasin mõtet sõit pooleli jätta.!)
Nii tuulest välja ja ette otsa vedama . Ütlesin vanemale härrale istu sappa nüüd Sul aeg puhta.
Saime tempo päris kenasti üles. Peale pikemat vedamist oli meil veel üks asjalik vend pundis kes oli nõus vedama. Tegime vahetuse ja hoidsime tempot.
Kolmekümnendal km. pikem asfaldi lõik seal tundsin , et täna ikka on võimu sõita. Kaugemalt paistsid teiste võistlejate seljad . Seadsin eesmärgi , et enne metsa saan nad kätte ! mõeldud tehtud!
Tempo oli aga meil nii hea ,et need teised tuules tiksujad enam meile järgi ei jõudnud.
Panime eest kaheksi minema.
Hoidsime tempot kuni lõupuni välja korda mööda vahetades üksteist.
Kõige raskemad lõigud olid minu jaoks põlluteed . Lapi neid käike üles alla palju tahad - no ei jõua !
Aga tahtejõud ja visadus mul ikka sees olemas mis ei luba alla vanduda.
See viis ka kindla lõpuni välja !
Lõpetasin maratoni 71 kohal ja jäin väga rahule.
Oli jõudu teha ka lõpuspurt nii, et oma paarilisele kellega koos sõitsime tegin ära !!(viisakalt loomulikult!)
Ütlesin ,et nüüd niipalju kui tuleb! lõpuni veel 300 m!
Ja olingi vupsti üle finiššijoone elus terve ja väga rahul !!!
Ja teate ma ei kukkunud mitte üks kord !! :):):)
NB: Aga selle aasta kukkuja karikale kandideerin kindlasti !!

Selline sai siis minu esimene aga mitte viimane blogi !!!

Päikest kõigile ja kohtume trennis !!!

Joel