Tartu RR

 

Laupäeval olles käinud kahel matustel ja ühel lapse sünnipäeval, läksin veel peiedele Rock Cafesse, kus loomingulise kollektiiviga 45minutine sutsakas- selliseid päevi elus mitu korda ei tule. Summer ootas mind kell 22 koduväravas, et ilusa “odava” Saksa auto nina Tartu poole seada. Keskööl hotelli vastuvõtus ootas meid üllatus- paarisvoodiga toa olin bronneerinud. Naljatasin küll, et minu lambis põleb iga õli, aga Summer läks näost valgeks koos võimalike stsenaariumitega. Ju tal tuli meelde, et toanaaber on ennegi oma loomingulise kollektiiviga liputamist harrastanud ja mida kõik selle taga võib peituda. Saime Summi õnneks toa ümber vahetatud. Muideks leti tagant paistis lisaks kaunile naeratusele kaks munamäge, mida Summi ei pannud tähele.

Ööklubi Maasika külastamine ei realiseerunud ja sportlikud eesmärgid võitsid moraalse allakäigu võimaluse. Magama!Hommikusöök!Soojendus!

Velopetede tüübid olid jälle platsis juba soojenduses, aga tagasihoidlikus oli vallutanud nende meeled peale Filtri etappide lutti saamist. Stardikoridoris olin Kardo ja Antiga. Väike ebakindlus oli sees, kuna selle aastased sõidud on lõppenud kõik kustumisega. Stardist sai üllatavalt hästi minema. Põlva ristis panin tähele, et olin Kardo ja Antiga samas grupis, aga sabapoolses osas. Mõni kilomeeter enne Otepäe pöörangut olid mõned mehed umbes 20 meetrise vahe jätnud peagrupiga ja avastasin selle liiga hilja. Ühe Hawai tüübiga proovisime selle kinni sõita, aga nende põldude vahel ja selle kiirusega 43-45km/h see ei õnnestunud. Grupis liiguti lihtsalt kiiremini ja läind ta oli. Panngodi lähedal silmasin tuttavaid värve ja see tunne on alati soe. Ööman Marko oli selleks hetkeks päris kõva tõusu teinud. Nii me seal üksteise taga sõitsime ja vahel grupi ees vedades. Otepääl olid Nibali ja Matu päikest võtmas. Sõita oli kerge, aga siis juhtus see mida ei pidanud. Mu ainuke mõte sõidust oli, et enne Otepää rollerirada ja tõuse pean grupis eespool olema, aga mida ma tegin? Sügasin grupi keskel kotte ja sõin. Rollerirada tuli kiiremini kui arvestasin. Ainukesel väiksemal põksakal oli ikaldumine ja mäkke minnes pidi hoo maha lausa pidurdama, kui mõned tüübid otsustasid ratta seljas jala maha panna. Grupp lagunes kaheks ja Otepää tõusu alguseks olin end suht rihmaks kihutanud grupi esimese poolde tagasijõudmise nimel. Saba läks tõusu lõppedes eest. Elva poole sõites olin siis rahulikult grupi teise poolega koos. Seal oli tuttavaid Lennujaama pundist. Tiksusin suht valuvabalt ja isegi mõtlesin,et äkki prooviks peale Elvat eest ära minna nendega kes tulevad. Tagatuul isegi oli ja grupis niikuinii keskenduvad kõik sprindiks. Olin grupi ees ja süstisin ühele tüübile järgi kui ta kiirendas tee vasakusse äärde. Selgus hiljem , et ta naine oli seisnud seal pealtvaatajana ja ta läks lihtsalt naist tervitama. Natuke ta mind kummaliselt vaatas ja naeratas. Samas ütles, et pole paha mõte. Tõmbasime viie mehega grupist minema, aga peale suurelt maanteelt Tartu poole ärakeeramist grupp sai meid kätte. Tiksusin viaduktini grupis ja meeles ei olnud muud kui turvaline lõpuni jõudmine. Võru maantee kohal kiirendasin tee paremal ääres ja sain kuni vangla ringini üksi ees sõita, et selle turvaliselt ära võtta. Enne lõppu hoidsin tasast kiirust ja otsustasin mitte hullata. Osa grupist, nii paarkümmend sprinterit läks mööda, aga järelvaatamisest selgus, et lõpus oli algne suur grupp suht pikaks ribaks.

TRR oli aasta esimene õnnestumine ja kinnitus sõidumõnu saabumisest. Koht 614 on üle saja koha parandamist ja aeg 3.38 on ka üle 10 minuti parem aasta tagusest. Kripeldama jääb alati ja seekord oli reaalne võimalus alla 3.30 sõita, aga… plahhomu tantsoru jaitsa meshajut!