Tere,

 

Algatuseks pean kohe ütlema, et nii nagu Kardol, oli ka minul see esimene jalgrattavõistlus välismaal.

Kuna tundus (naiste ja Kobra) juttude järgi olevat huvitav sõit siis lasin ennast ära rääkida ja ära regada.

Minek oli vähe suurema praamiga, kus anti hästi süüa. Sattusin puht juhuslikult Kõmmari kõrvale, kes

hakkas kohe kogenud „Espoo Vänt“ sõitjana eelmise aasta sõidust rääkima. Kuuldud info osutus vajalikuks.

Enne stardikoridori minekut meelitas Kõmmari mind esimesse gruppi. Ei tea, kas selleks, et tal seal julgem oleks, kuid ca 10 minutit enne starti hakkas ta nihelema ja ringi vahtima ning pani äkki jooksu. Jättes mind stardikoridori kahe rattaga. Õnneks laekus kiiresti tagasi, kuna kuulis vist, et ma ta ratast üritasin maha müüa.

Ja siis see algas. Jutu järgi pidi auto vedama meid 10 km, kuid vedas ca 15 km. Ju oli soomlastel eile mingi pidu! Peale vabasse vette jõudes läks paugutamiseks. Hoidsin end grupi keskele vasakule poole, kuna seal tundus turvalisem ja reageerida tõmmekatele lihtsam. Silmapiiril oli kamraadidest ainult Marko ja Velopeted, kellega sai ilmast ja maast lobiseda.

Lahe rada! Mäest üles ja alla. Vot sellist rada sõidaks kogu aeg – mõtlesin omaette! Sõita oli kerge, eriti siis, kui leidsin enda eest omasuuruse mehe.

Esimene tõmmekas tundus ca 45 km, kus peale kurvi oli võike tõus ja peale seda kiire langus, kus hilisem naiste võitja sõitis minu kurvi sirgeks. Sealt sain ka väikese kruusaelamuse. Kes gruppi jäi see sai ka eest minema. Teine tõsisem minek oli ca 65 km peal, seal läks keegi vist isegi eest minema. 85 km peal oli kolmas punumine mäkke ja seal ei tahtnud Marko enam kaasa tulla. Enesetunne oli hea ja läksin sellega kaasa. Kuskil 95 km pealtõmmati jälle grupp ribadeks. Aga mulle see ei lugenud. Lugesin vaikselt kilomeetreid ja mõtlesin 40 veel siis eralduvad terad sõkaldest. Veel ette ei lähe. Küll te ära väsite! Pundis oli veel tilgakujuliste kiivrite ja siniste trikoodega mehed.

Äkki läks uuesti mingi künka all paugutamiseks, ma kohe sappa (Eelmise aasta Tar... tuli meelde! Tuleb kohe minna!). Künkast üles ja alla läksime päris suure kiirusega. Mõtlesin omaette, et on alles soomlased, jumalast ebastabiilsed vennad hakkavad 25 km enne lõppu spurtima. Peale vasakut kurvi suurelt teelt maha tundsin stardipaiga ära ja siis vajutasin punni põhja.

Olin sõitma tulnud 135 km, kuid lasti sõita ainult 111 km. Moraal – uuri alati välja, kui pikk on sõidudistants.

 Anti