Ahti elamused Haanja 100-lt

 

Kuna viimasel kuul üleliia treeningutele aega ei kulunud, siis olin terve nädala keskendunud ilmateate jälgimisele ja sellele, kes stardinimekirjas on. Haanja 100 puhul on juba see taseme näitaja, kui keegi julgeb ennast kirja panna. Viimasel nädalal enam tugevaks nii kui nii ei treeni ja seega panustasin rohkem mentaalsele ettevalmistusele. Reedel otsustasin tööle pühendada vaid esimese poole päevast, et siis mediteerida ja häälestuda suursündmuseks. Vaimne ettevalmistus kandis vilja – seekord ei jäänud midagi maha (kiiver, rattakingad, joogipudelid, pulsivöö jne).

 

Kuigi olen Haanja 100 sügises varasemalt 12-l korral ratta stardijoonele lükanud, siis nii ilusat ilma nagu sellel aastal, ei mäleta. Vaatamata sellele, et ilmateade lubas hommikust sadu ja seejärel temperatuurilangust, suhtusin eelseisvasse katsumusse optimistlikult. Minu optimismi toetas veel tund enne starti särav päike ja 18 ͦ C. Esimest korda elus otsustasin Haanja 100 starti minna lühikese tressiga ja ei kahetse.

 

Kuna olin kõik läbi mõtelnud, siis soojenduse ajal ei muretsenud selle pärast, et olin jäänud metsa täitsa üksinda. Kõik ratturid olid kadunud stardikoridori ja keegi ei jäänud juurikatel jalgu, kui paari viimast rajakilomeetrit läbi sõitsin. Olin alles Kubija hotelli taga metsas, kui kärgatas stardipauk. Haanja 100 on küll tuntud senini pauguta startide poolest aga ikkagi tegi mind ärevaks see, et metsas keegi enam soendust ei teinud. Kuna tegemist piisavalt pika sõiduga, siis väga tõmblema ei hakanud. Hea soojenduse jätkuks lendstarti proovida ei ole ju halb. Paraku stardipaika jõudes selgus, et kõik ootasid ikka veel kannatamatult seda õiget pauku, mis lõpuks ka tuli.

 

Õige pauk lõi taevaluugid lahti ja kui paari esimese kilomeetri järel metsa jõudsime, siis olid prillid vihmamärjad. Kuna seal alguses on kohe mõnusad tõusumeetrid, siis õhkas metsa jõudes juba kehalt selline soojus, mis prilliklaasi veelgi läbipaistmatumaks muutis. Et need ebameeldivused nii ühekülgsed ei oleks, hakkas Haanjamaa savine pinnas kiiresti tatiseks muutuma. Tõmbasin prillid ninale ja püüdsin laskumistel üle prilliserva nähtavust säilitada. Pärast nii kuiva suve oli see suurepärane elamus. Just sellist Haanja 100-t ma tahtsingi! Kuivalt ja soojalt starti ja siis taevaluugid lahti, nii et ratas alati rajal sinna ei lähe, kuhu teda juhid. Alguses olin ettevaatlik ja siis ei juhtunud midagi. Hiljem kui julgemaks läksin, siis ühe korra panin külje maha ja ühe korra lendasin üle lenksu ja ühe korra laulsin lätlastest tatisel laskumisel mööda vuhisedes „Welcome to Estonia”.

 

Kuna paljud ilmselt ei mäleta, mis tähendab sõita 26” vanakooli 3x9 käigulisega maastikul, siis võin kinnitada, et igav ei hakka. Haanjas neid tõusukesi ja tõuse ikka jagub (kokku lubati 1630 tõusumeetrit). Kui siis eest väikese hammaka peale keti panin, et mõni pikem tõus rahulikult üles kerida, ei pidanud kaua ootama, kui kett ümber hammaka kerima hakkas. Järsemal nõlval tähendas see momentaalset peatumist. Esimestel tõusudel ikka proovisin uuesti sõitma hakata ja ei kulunud kolme meetritki kui kõik jälle kordus. Kuna soovisin kaunist Haanjamaa loodust oma roppude väljendite reostusest säästa (püüan käituda keskkonnateadlikult), siis otsustasin edaspidi piirduda ees kahe suurema hammaka kasutamisega. Mõjus endalegi väga rahustavalt. Mõne tõusu olin sunnitud küll üles kõndima aga tegin seda naeratus näol.

 

Peamiselt oli kogu sõidu vältel enesetunne suurepärane aga peale paari rajalt eksimist, kui lõpuni oli jäänud veel vaid 5 km, tuli selline tunne peale, et siit edasi lähen jala. Kui siis mingi laugem tõus tuli, astusin rattalt maha ja kõndisin. Jube piinlik oli küll aga kui suhteliselt süsi oled, siis on seda häbi pisut kergem taluda. Möödujaid oli ka vaid kaks ratturit, kellel endal ilmselt palju tugevam tunne ei olnud. Võtsin tagataskust ühe vedela elupäästja ja sahisesin keemia abiga lõpuni.

Kõigile, kes igatsevad pärast 97 km läbi kihutamist (ja ca 1600 tõusumeetrit) lõpetuseks mõne mehisema tõusu võtta, siis Haanja 100 lõpukilomeetritel on üks päris mõnus mägi, kus saab kõigile enda võimu näidata. Kui arvad, et kohe peaks finiš paistma ja loodad, et korraldajal ei ole kinnisideed sind tõusumeetritega ära tappa, siis tuleb see Kuradimägi. Ja see on igakord seal. Kui ma ära eksisin, siis juba lootsin, et täna pääsen aga ei, see Kuradimägi oli ikka kohal. Selle vastu oli mul salarelv. Juba hommikul panin käepaela käele, et see sõiduajal mulle meelde tuletaks, et pärast tundide pikkust poris püherdamist ootab mind spa. Nii ma kurnatuna üle Kuradimäe kõndisin ja õnnelikuna üle finišijoone veeresin.

 

Kokkuvõttes oleks võinud palju kiiremini sõita, kui esimesed mehed ei oleks ketsi ringi lastes rada nii libedaks sõtkunud. Mulle tundub, et nad teevad seal ees selle nimel isegi meeskonnatööd. Vahepeal mõtlesin, et võtan järgi ja sõidan neist mööda, siis ei saa nad mulle nii palju rada ära plätserdada aga pealtvaatajatelt infot saades mõistsin, et seekord vist ei õnnestu neid püüda.

Tegelikult oli sellel aastal minu suureks motivaatoriks Katrin, kes eelmisel aastal minust umbes tund varem lõpetas. Mõtlesin, et sellel aastal ei tahaks küll nii suurelt kaotada ja püüaks ikka naistega sammu pidada. Suur tänu Kats!

 

Pean tunnistama, et minu sõltuvus Haanja 100-st on siiski ilmselt ravimatu ja loodan järgmisel aastal kõike seda samavõrra nautida. Järgmisel aastal kosutan end ilmselt ohtramalt TP-s pasta ja kookidega, millele sellel aastal erilist rõhku ei pannud. Kes soovib ennast tehnilisel ja tõusurohkel rajal kõva mehena tõestada või kes soovib nautida loodust, seltskonda ja ebatavaliselt rikkalikku TP menüüd, siis Haanja 100-lt leiab igaüks endale meelepärase eneseteostuse. Afterpartyst ei ole mina õige mees rääkima aga see on alati toimunud!