Haanja100 2024 tehtud, minul 14. kord. Ning ka isikliku rekordiga 05:04:30, mis andis protokolli järgi (alles) 32. koha. Teekonna lõpetas 407 hullu.
Igal aastal olen pidanud seda oma MTB võistlushooaja viimaseks sõiduks. Sama tava ka sellel aastal. Võimalik et „mitteametlikult“ panen veel numbri mõnel väiksel sõidul ette, aga eks näis. Vorm nagu hetkel seda võimaldab, kui nüüd just ennast väga lõdavaks ei lase .
Esimese H100 sõitsin aastal 2006 ajaga 6:15:30 – hmm…polegi paha. Muidugi jääb nendesse aastatesse ka teistsuguseid numbreid. Aga toonane 2006.a võitja Raivo Maimre näitas juba siis alla 5h aega, täpsemalt siis 4:46. Üldse ei mäleta mis rajaolud sellel aastakäigul valitsesid, aga tundub et ka kuivad. Märgin ära, et ilm sellel võistlusel muudab palju, väga palju! Muidugi tänavune H100 kulges super ilmaoludes ja pakun, et isiklikke rajarekordeid sadas nagu saiapätse taevast.
H100-ga on mul alati teistmoodi side kui teiste hooaja vältel sõidetavate maratonidega erinevatest sarjadest. Lisaks 14 korrale H100 läbimisel, olen aidanud ka näiteks rada ette valmistada (Haanja100 2009a. Plaani singel) ja isegi Karel Saarna teinud sellele promo video. Aastal 2012 sai LIVE ülekannet kommenteeritud mitme tunni vältel Plaani Karjamõisast, koostöös meeskonnaga Karel Saarna ja Taavi Lüütsepp – ei tea kuidas ekraani tagant paistis, aga tunne oli küll vähemasti nagu Lembitu Kuuse. Igaljuhul, on vingeid asju mida selle üritusega meenutada.
Tänavusest sõitudest ja H100 ettevalmistusest:
Kogu tänavune hooaeg on kulgenud tegelikult väga edukalt. Kahjuks poodiumit ette pole näidata, mida sai kogetud eelmisel hooajal koos sõbra Siim Padosepaga, kui saavutasime Tour de Rõuge III päeva sõidul meespaaridest II. koha. Aga siiski, enamus Bosch MTB sarja sõidud said sõidetud üpriski stabiilselt. Pooled sõidud ilusti TOP 50. sisse, paar äpadumist oli kus tuli leppida natuke suurema numbriga. Aga sellepärast ongi selle asja nimi „vormikõver“ et ei ole koguaeg ühtlane nivoo.
Juba nädal varem H100 eel tekkis sisse see väike surin ja mõtted olid seal, et jõuaks juba see laupäev kätte. Päev varem muidugi kodus Rõuges kohal – ratas piinlikult sätitud, plaan valmis mõeldud, magama ja äratus 06:00. PS. isegi lenksu lasin (lõpuks!) Veikol Redbike poes päev varem 2cm lühemaks lõigata ning uued gripid peale panna. Tegelikult oli plaan seda juba maikuus teha.
Sõidu esimene pool:
Sõidu esimene pool ~47km oli kõige tõusude rohkeim, kõik jutud – Kütiorg, Vällämägi, Munamägi… . Peas olingi sõidu jaganud nii, et peale Munamäge vaatan kuidas on ja siis natuke juurde vajutada. Esimesel 20-35km oli selline puntidesse sättimine, näod vahetusid. Kes üritas ära minna, kes passis. Võtsin taktika, et hoian oma tempot, üksi ei jää ning rünnakutele ei reageeri, ehk siis ei ürita iga hinna eest vahet ees kinni sõita, kui mõni selg paistma hakkab. Siimuga tundus meil ka ühine tempo parajalt klappivat. Vällämäel aga avastasin, et olin natuke vahe sisse saanud. Tekkis muidugi väike hirm, et ehk tõmban Munamäeni liiga punasesse niiviisi. Munamäele jõudes aga oli tunne endiselt üpris värske ning jätkasin samas rütmis. Enne tipu vallutamist nägin isegi eespool olevat 3-pealist seltskonda aga tundub, et laskumisel tegin nad veel suurema vaha sisse ja nemad mul püüdmatuks jäidki.
Sõidu teine pool:
Isiklikult on see 50-65 km alati kõige raskem, kuna hooaja jooksul teist nii nõudlikku MTB võistlust ei tee, siis selles punktis hakkab keha „mälu“ märku andma et: „Aitab küll, kohe tuleb finiš!“. Kuna enamus maratonid ju seal 47-60km. Aga siin sõidul on selles kohas vara veel finiši tempot arendada. Lisaks läks natuke kehvasti ka – nimelt jäin sellel lõigul täiesti üksi, ees sõitvate tempos otsustasin mitte püsida ning samas tagumisi ka ei tahtnud järgi lubada. See on aga see koht kus sa tegelikult ei tea, kas liigud tõusvas joones või annad sekundeid hoopis igal km ära. Tuli välja, et pigem see teine. Elektriliini alune singel ehk „Räme Mõngel 3.0“ (~67km) – uskumatu aga seda olen aastatega õppinu isegi nautima. Seal sain kulgeda juba 3-kesi. Üli motiveeriv oli peale seda hetk, kui kaasvõistlejaga vaatasime taha ja nägime, et väike grupp on meid jälitamas. Mina sõnasin „kust need tulid nüüd rsk!“ Kaasvõitjeja: „Pe*sse, mina kül ennast kinni püüda ei lase!“. Nägin, et rauad lükati paremale ja võeti kohe teine tempo, mõtlesin kiirelt, et no ega ma ka sit*m vend ei saa olla. Nii me koos Haanjani kihutasime. Tsiamäe lõigul aga jäin maha, tempo oli siiski liiast - võtsin oma tempo tagasi, piilusin taha, kedagi ei näinud. Tundus vähemasti, et olime nende kilomeetritega ikka vahet veidi suurendanud (või minimaalselt hoidnud).
Sõidu viimane osa ja finiš:
Olin umbes Jaanimäeni jälle üksi, proovisin natuke vähemasti vunkida. Personaalne abimeeskond tegi veel viimaseid hõiskeid ja suutsin ka ühe geeli haarata. (Neile tänusõnad siin hiljem!)
Lõpu viimased ~13km teadsin suht täpselt mis ees ootab. On ju see olnud tavapäraselt mõnel aastal H100 algus. Andsumäel olin suht kindel, et tagumised järgi enam ei tule – siinkohal ma ei tea küll muidugi, kust ma selle kindluse võtsin. Aga ennäe, loen siin sõber Siimu kokkuvõtet ja ta pm nägi mind juba laskumisel. Juba tuttaval suvilate vahele pöörakul, enne Kubija metsa olimegi umbes 4-kesi. Mõned seljad tulid ka veel vastu. Käis isegi väike passimine, kes ründab. Kui silt näitas et 3km lõpuni arvasin et ei lähe, jätan viimase 500m peale. Vale arvestus, viimasel 500m hoopis kangestusin ja nii ma sealt seltskonnast pundi lõppu jäin ja sellise 4-5 sekundilise kaotuse vastu võtsin.
Meeleolukalt aga üle finiši joone, päike siras, isiklik rekord – mis sa ikka veel tahad… No tegelikult tahaks küll. Sõber Siim ikka pani pähe selle 5h alistamise, ehk siis on vaja tulla alla 5h järgmine kord.
Toetajad:
super tänud Andresele, Kaidile, Robinile, minu ema Ilmele ergutamast ja sööki/jooki tankimast. Suutsid nad ennast igasse võimalikku raja punkti sokutada. Tunne oli küll nagu profi meeskonnas oleks. Minu perekond kahjuks rajale ei saanud sel korral tulla, kuna lapsed otsustasid haigeks jääda. Aga oma naisele Liisi Mugu suured tänud, et oled toetanud mind siiani ja alati läbi aastate. Olen alati proovinud pere ja treeningute/võistluste vahel tasakaalu hoida. Motiveerid mind trenni minema, paned tähele minu toitumispahesid ja oled koos minuga nõus diivanil kaisus istudes uue ratta eelarvet üle vaatama :)
Esimese H100 sõitsin aastal 2006 ajaga 6:15:30 – hmm…polegi paha. Muidugi jääb nendesse aastatesse ka teistsuguseid numbreid. Aga toonane 2006.a võitja Raivo Maimre näitas juba siis alla 5h aega, täpsemalt siis 4:46. Üldse ei mäleta mis rajaolud sellel aastakäigul valitsesid, aga tundub et ka kuivad. Märgin ära, et ilm sellel võistlusel muudab palju, väga palju! Muidugi tänavune H100 kulges super ilmaoludes ja pakun, et isiklikke rajarekordeid sadas nagu saiapätse taevast.
H100-ga on mul alati teistmoodi side kui teiste hooaja vältel sõidetavate maratonidega erinevatest sarjadest. Lisaks 14 korrale H100 läbimisel, olen aidanud ka näiteks rada ette valmistada (Haanja100 2009a. Plaani singel) ja isegi Karel Saarna teinud sellele promo video. Aastal 2012 sai LIVE ülekannet kommenteeritud mitme tunni vältel Plaani Karjamõisast, koostöös meeskonnaga Karel Saarna ja Taavi Lüütsepp – ei tea kuidas ekraani tagant paistis, aga tunne oli küll vähemasti nagu Lembitu Kuuse. Igaljuhul, on vingeid asju mida selle üritusega meenutada.
Tänavusest sõitudest ja H100 ettevalmistusest:
Kogu tänavune hooaeg on kulgenud tegelikult väga edukalt. Kahjuks poodiumit ette pole näidata, mida sai kogetud eelmisel hooajal koos sõbra Siim Padosepaga, kui saavutasime Tour de Rõuge III päeva sõidul meespaaridest II. koha. Aga siiski, enamus Bosch MTB sarja sõidud said sõidetud üpriski stabiilselt. Pooled sõidud ilusti TOP 50. sisse, paar äpadumist oli kus tuli leppida natuke suurema numbriga. Aga sellepärast ongi selle asja nimi „vormikõver“ et ei ole koguaeg ühtlane nivoo.
Juba nädal varem H100 eel tekkis sisse see väike surin ja mõtted olid seal, et jõuaks juba see laupäev kätte. Päev varem muidugi kodus Rõuges kohal – ratas piinlikult sätitud, plaan valmis mõeldud, magama ja äratus 06:00. PS. isegi lenksu lasin (lõpuks!) Veikol Redbike poes päev varem 2cm lühemaks lõigata ning uued gripid peale panna. Tegelikult oli plaan seda juba maikuus teha.
Sõidu esimene pool:
Sõidu esimene pool ~47km oli kõige tõusude rohkeim, kõik jutud – Kütiorg, Vällämägi, Munamägi… . Peas olingi sõidu jaganud nii, et peale Munamäge vaatan kuidas on ja siis natuke juurde vajutada. Esimesel 20-35km oli selline puntidesse sättimine, näod vahetusid. Kes üritas ära minna, kes passis. Võtsin taktika, et hoian oma tempot, üksi ei jää ning rünnakutele ei reageeri, ehk siis ei ürita iga hinna eest vahet ees kinni sõita, kui mõni selg paistma hakkab. Siimuga tundus meil ka ühine tempo parajalt klappivat. Vällämäel aga avastasin, et olin natuke vahe sisse saanud. Tekkis muidugi väike hirm, et ehk tõmban Munamäeni liiga punasesse niiviisi. Munamäele jõudes aga oli tunne endiselt üpris värske ning jätkasin samas rütmis. Enne tipu vallutamist nägin isegi eespool olevat 3-pealist seltskonda aga tundub, et laskumisel tegin nad veel suurema vaha sisse ja nemad mul püüdmatuks jäidki.
Sõidu teine pool:
Isiklikult on see 50-65 km alati kõige raskem, kuna hooaja jooksul teist nii nõudlikku MTB võistlust ei tee, siis selles punktis hakkab keha „mälu“ märku andma et: „Aitab küll, kohe tuleb finiš!“. Kuna enamus maratonid ju seal 47-60km. Aga siin sõidul on selles kohas vara veel finiši tempot arendada. Lisaks läks natuke kehvasti ka – nimelt jäin sellel lõigul täiesti üksi, ees sõitvate tempos otsustasin mitte püsida ning samas tagumisi ka ei tahtnud järgi lubada. See on aga see koht kus sa tegelikult ei tea, kas liigud tõusvas joones või annad sekundeid hoopis igal km ära. Tuli välja, et pigem see teine. Elektriliini alune singel ehk „Räme Mõngel 3.0“ (~67km) – uskumatu aga seda olen aastatega õppinu isegi nautima. Seal sain kulgeda juba 3-kesi. Üli motiveeriv oli peale seda hetk, kui kaasvõistlejaga vaatasime taha ja nägime, et väike grupp on meid jälitamas. Mina sõnasin „kust need tulid nüüd rsk!“ Kaasvõitjeja: „Pe*sse, mina kül ennast kinni püüda ei lase!“. Nägin, et rauad lükati paremale ja võeti kohe teine tempo, mõtlesin kiirelt, et no ega ma ka sit*m vend ei saa olla. Nii me koos Haanjani kihutasime. Tsiamäe lõigul aga jäin maha, tempo oli siiski liiast - võtsin oma tempo tagasi, piilusin taha, kedagi ei näinud. Tundus vähemasti, et olime nende kilomeetritega ikka vahet veidi suurendanud (või minimaalselt hoidnud).
Sõidu viimane osa ja finiš:
Olin umbes Jaanimäeni jälle üksi, proovisin natuke vähemasti vunkida. Personaalne abimeeskond tegi veel viimaseid hõiskeid ja suutsin ka ühe geeli haarata. (Neile tänusõnad siin hiljem!)
Lõpu viimased ~13km teadsin suht täpselt mis ees ootab. On ju see olnud tavapäraselt mõnel aastal H100 algus. Andsumäel olin suht kindel, et tagumised järgi enam ei tule – siinkohal ma ei tea küll muidugi, kust ma selle kindluse võtsin. Aga ennäe, loen siin sõber Siimu kokkuvõtet ja ta pm nägi mind juba laskumisel. Juba tuttaval suvilate vahele pöörakul, enne Kubija metsa olimegi umbes 4-kesi. Mõned seljad tulid ka veel vastu. Käis isegi väike passimine, kes ründab. Kui silt näitas et 3km lõpuni arvasin et ei lähe, jätan viimase 500m peale. Vale arvestus, viimasel 500m hoopis kangestusin ja nii ma sealt seltskonnast pundi lõppu jäin ja sellise 4-5 sekundilise kaotuse vastu võtsin.
Meeleolukalt aga üle finiši joone, päike siras, isiklik rekord – mis sa ikka veel tahad… No tegelikult tahaks küll. Sõber Siim ikka pani pähe selle 5h alistamise, ehk siis on vaja tulla alla 5h järgmine kord.
Toetajad:
super tänud Andresele, Kaidile, Robinile, minu ema Ilmele ergutamast ja sööki/jooki tankimast. Suutsid nad ennast igasse võimalikku raja punkti sokutada. Tunne oli küll nagu profi meeskonnas oleks. Minu perekond kahjuks rajale ei saanud sel korral tulla, kuna lapsed otsustasid haigeks jääda. Aga oma naisele Liisi Mugu suured tänud, et oled toetanud mind siiani ja alati läbi aastate. Olen alati proovinud pere ja treeningute/võistluste vahel tasakaalu hoida. Motiveerid mind trenni minema, paned tähele minu toitumispahesid ja oled koos minuga nõus diivanil kaisus istudes uue ratta eelarvet üle vaatama :)
Kirjuta esimene kommentaar