Paar nädalat pole siin kirjutanud, Pärnu ja Fakto filter sai suhteliselt oma välja sõidetud ( kohad 8 ja 10 vist ), erilisi üllatusi polnud.

Pärnu filtri kohapealt kiidaks Summerit, tegi hea sõidu ja aitas kaasa minu sõidule.

Fakto sõidus läks kohe uhamiseks algusest peale ja grupp tõmmati korralikult ribadeks, õnneks mina olin eesotsas.

 

Jõelähtme siis: kohale jõudes algasid üllatused ja ei tõotanud eriti hea päev tulla.

Ratta keskjooks tegi väääga imelikku häält, otsustasin ikka starti minna sellega.

Lähen siis ümber regama XXL-lt maratonile( rattalaadal sai pikale pandud kuna müügimehed ütlesid, et pole probleemi, saate ilusti

kohapeal ümber regada jne ) ja oh üllatust vaja 25 raha välja käia. Selja taga oli veel palju üllatunud sõidumehi sama probleemiga.

Lõhnab juba nagu Estonian Cupi järgi, kus iga liigutus maksab jõhkralt plekki. Hea küll, kohale tuldud, siis ikka starti. Järgmine üllatus,

et vaatan lenksul numbrit ja 1010 kirjas, proua kes kirja paneb ei tea ööd ega mütsi mis kast olla võiks. Tiirutan stardi koridori ja kast muidugi

viimane peale viimast. Kauplen siis peakohtunikuga lõpuks ennast kuidagi teise kasti ikkagi. Sooja selle jama peale ei saanud sekunditki teha.

Esimest kasti vaadates tekkis muidugi ka küsimus, et kas keegi läks ikka pikale ka või kogu raske kahurivägi seekord maratonil. Elling, Kull, Ennok jne.

Stardist sai kenasti minema ja kui mäest üles kergliiklusteele jõudsime siis oli esiots kõik koos, mingi 30-40 nägu. Nagu maantee grupisõit tundus.

Kuskil 8 või 9km jõudsime üles trampliinile ja asi läks tehniliseks. Tegin kohe alguses mingi sõiduvea sisse seal ja umbes 10 tegelast tuiskas mööda.

Sealt edasi oli üks kuradi kannatamine ainult. Kuna maastikku sõitnud pole siis sai kõvasti eksitud tehnilistel kohtadel. Tundus et täna olen vist

kõige aeglasem rajal. Kuskil 20km paiku oli paremale alla vähe teravam ja tehnilisem laskumine, panin seal korralikult üle kuudi. Õnneks rohi ja põõsad

pehmendasid oluliselt kukkumist. Prillid oli ka täiesti udused ja higised, läksid tahataskusse ära.

Jälle hulka tüüpe tallas mööda ja püüdsin siis nendega minna aga ega ma sellel tehnilisel neil kaua taga ei püsinud.

Peale 25 sain aru et viimane aeg on süüa midagi, aga krt nii tehniline oli, et ei leidnud ennem 30km kohta( ja ja mtb gurmaanid ütlevad kindlasti, et

sitaks oli kohti kus süüa ). Kui sellele Sälkoru singlile jõudsin siis oli igasugune sõidu isu otsas ja üle tüki aja mõtlesin et krt viskaks selle ratta põõsasse.

Õnneks ennem sinkut lasin paar fati sõitjat ja niisama venda mööda, et nad saaks sõita mitte sügeleda minu selja taga. Üks oli Bruno Tamm, kes vähemalt

finisis oli rõõmus, et oli see hooaeg saanud mulle esimest korda koti pähe tõmmata.

Tiksusin sealt singlilt läbi( tundus, et ei lõppegi ) ja otsustasin et sõidan rahulikult lõpuni, las tuiskavad mööda. Varsti peale seda avastasin veel, et

täis joogipudel oli minema pannud, teises joogipudelis oli veerand sees.

Varsti jõudis kaks kutti järgi, lasin ühe mööda ja haakisin sappa, kuna rajaprofiil oli juba mõistlikumaks minemas.

See vend oli vist omajagu neid radu tallanud ja hoidis kiiretel sinkudel päris kenasti hoogu üleval. Kui sirgetele jõudsime siis aitasin tõmmata.

Kuskil 42km lasin jälle kala sisse ja need kaks kutti panid ka eest minema. Sealmaalt tulingi rahulikult üksi lõpuni. Ratas kolises ka korralikult ja

finisis selgus, et ega vändad eriti ringi enam ei käigi. Koht polnud nii hull kui arvasin, 67-s. Esimest korda kogesin ka selliseid asju nagu käelabade kramp,

ilmselt liigsest roolimisest ja selja väsimusest vist pole siin mõtet üldse rääkidagi.

Kokkuvõtteks siis nii palju, et kui rõhk on maanteel siis ära kurat roni Jõelähtmele surema.