Päev 1. Aklimatiseerumine Tahko oludega. Pärast väikest ampsu otsustasime minna tunnisele sõidule.Mis tähendas muidugi seda, et tund aega tuli mäkke ronida. Juba siis meenus eelmise aasta emotsioon,et see on ikka paganama raske minu jaoks. Sõit tehtud ja tunne taastatud.
Päev 2. Sõidame läbi kogu raja. Päike paistab ilm on super. Joogist,mis mul kaasas oli jäi väheks,kuid El Grande mäe otsas oli mõnus kohvik,kus pakuti hirm kalli hinna eest jääkülma siidrit,mis kadus loomulikult nagu muti auku. Ees oli ootamas down hilli laskumine ning üks väga raske tõus. Tehtud! Tunne oli koju jõudes selline,et miks ma nii rumal olin ja selle läbi sõitsin. Pean ju kogu seda hullust ühe korra veel tegema. Lõdvestuseks võtsime kerge saun ja ees ootas mitu magamata ööd. Pea meeles,et kui tuled Tahkole,siis kindlasti võta kaasa akna ette sääsevõrk,sest majad on ehitatud ilma igasuguse konditsioneerita. Aknaid lahti teha ei kannata,sest sääsed on seal ikka mega ülbed. Nad lihtsalt nii julmat sõid,et läbi teki oli nahas auk sees :D
Võistluspäeva hommik! Kõik tundus nagu okei,sest vihma ei sadanud enam. Isegi päike piilus aknast sisse. Õhutemperatuur oli lausa 8 kraadi. Soojasid riideid kaasa muidugi ei võtnud. Mida tunnike edasi seda soojemaks läks. Stardis oli tervelt 11 kraadi.
Ja siis läks sõit lahti. Esimesed 16km lendasin nagu kuul,sest siis ei olnud ühtegi keerulist singlit. Jalg oli värske ja jõudu tundus ka olevat. See kõik kestis ainult lühikest aega,sest algas minu õudusunenägu. Suured teravad kivid,mis olid kaetud mudaga. Kuna seekord oli stardis palju inimesi,siis kõik suuremad tõusud kõnniti. Kuigi proovipäeval sõitsin vähemalt pool teed üles. Võtsin seda kui puhkust. Esimene raske laskumine oli ju ees ootamas. Ja siis see juhtuski. Panin korralikult puusse. Lenks kõver, keskmist sõrme enam liigutada ei saanud, jah seda fucki oma. Sõitsin edasi. Hakkasin koguaeg järjest kukkuma. Mina pöörasin ühele poole aga ratas läks teisele poole. Arvasin,et süüdi on see lõputu pasteet,mille peal me sõitsime, aga ei. Süüdi oli mu lenks,mis oli kõver. Tegin peatuse ja üritasin lenksu sirgeks väänata. Koju jõudes avastasime,et mu lenks oli lõpuni ikka päris kreenis. Sõitsin edasi kui avastasin,et minu joogipudel oli kadunud. Suurest paugust oli pudelihoidja pooleks läinud. Õnneks oli mul camelbag,mille sisse oli teinud spordijooki. Igas TP punktis jäin seisma ja jõin korralikult vett. Süüa ja juua pakuti korralikult ning rattaabi punkte oli ka iga teatud km järel.
Peale kukkumisi oli mott täitsa maas. Aga korraga tekkis nagu elu sisse.Seda polnud kauaks,sest rada oligi ju üks suur kivihunnik sopa sees. Vahepeal läks asi nii hulluks,et mõtlesin maha tulla. Sõita ei saanud,sest tee oli nii libe. Nutt hakkas juba peale tulema. Samas mõtlesin,et mul pole ju kuskile minna. Olen kuskil päraperses ja finišini oli veel 30km. Istusin ratta selga tagasi ja hakkasin omas tempos vaiksel minema. Ega see oma tempo pole mingi lihtne seal,sest need sommid on ju sündinud laskujad ning nad hingasid koguaeg kuklasse. Üritasin lasta ennast mitte sellest häirida ning lasin nad võimalusel mööda.
Kuna rada oli eelnevalt läbi sõidetud,siis teadsin,kus midagi ees ootas. Aga 1,5 päeva sadanud vihm oli rada ju totaalselt muutnud. Põlvini muda,mis tegi isegi nalja,sest sa vajusid nagu soosse vahepeal.
Nalja ei teinud üks laskumine,mille all ootas kiirabi ning verine tüüp mulle vastu kõndis. Ma sõitsin sealt alla! Vot siis sain aru,et ma olengi juba võitja! See andis mulle hea tunde ja mott hakkas vaikselt tõusma.
Viimane tõus El Grande. Lõputu nühkimine kivihunnikus. Mille alguses oli silt Don´t be a loser! Ning selle kõrval oli nukk,mis imiteeris laipa. Andsin nüüd minna,sest jalas oli päris palju jõudu üle. Lõpp juba paistis (paar km oli minna) kui laskumise peal käis pauk ning mu rehv läks katki. Palusin reaalselt jumalat,et ma jõuaksin lõpuni. Mõtlesin,et sõidan nii kaua kuni rehv täiesti tühi on ning siis jooksen lõpuni.
Pidasime oma raketiga lõpuni vastu. Finišis hakkasin värisema ja emotsioonid lõid kõik peakohal kokku,sest see tunne oli lihtsalt mega!
Ma loodan väga,et järgmisel aastal on meid- RB omasid seal rajal rohkem, kui mina ja Markus,sest paganama äge oli teisi eestlasi seal näha!