Mõned read siis palju kardetud Tartu Rattarallist.

Kohale läksime eelmisel päeval ja vaatasime ka veidi Tour of Estonia Tartu linna etappi, kus eesti poisid kõigile koti pähe tõmbasid.

Ööbimiskohast siis liikusime juba peale 9-t stardi poole kuna poiss oli lühikest maad sõitmas ja tema start 10-st.

Poiss sai siis teele saadetud ja poole 11-st olin juba stardikoridoris. Omast arust küll suht vara aga juba oli pool koridori mehi täis.

Start siis seekord 500-700 koridorist. Hommik oli suht uimane ja enesetunne midagi ülemäära head ei ennustanud.

Minu koridorist startisid veel Raivo, Anti ja Robert. Öömann tuli kuskilt tagant poolt.

Nagu planeeritud siis istusin kohe Anti ja Roberti rongi peale ja tuhisesime siis 3-kesi mäest üles.

Nagu ikka hakkas enesetunne sõidu peal paremaks minema ja nagu ikka tallati alguses 10 km korralikult peale.

Panime siis nii palju kui torust tuli ja saime suhteliselt esimesse punti sisse. Osad väiksemad satsid olid veel eespool aga meie sats nagu pärast selgus

oligi esimene suur grupp. Esialgu võis sees olla tugevalt üle 200 jala. Hoogu väga alla ei lastudki ja punt pani stabiilselt üle 40-se kiirusega.

Kusagil 12 kilomeetri paiku oli kiirabi tee ääres ja meie punt oli sunnitud koomale tõmbama, ees pidurdati rahulikult aga loomulikult osad tegelased otsustasid

ikka lõpuks korralikult pidurit vajutada ja nii seal lappama läks. Minu ees tüüp lajatas juba plokki, kuidagi läbi häda sain mööda aga tagant hakkas pauke ja kisa kostma. Midagi teha polnud panime täie rauaga edasi, õnneks meie poisid olid kõik pundis piisavalt ees ja pääsesime. Siit jälle õppetund et suures pundis püüa eespool kui poole peal olla :-)

Tartust tulles Otepää peale keerates saime ka paduka kätte aga õnneks mingi 5-10 km oli ja siis läks ilm ilusaks tagasi.

Otepääle sisse jõudes nägin üllatuseks mäe peal Matut ja Nibalit( Renar ) kisama, et pane pane, ise veel kisasin vastu et mis siin passite, pidite sõitma ju.

Pärast selgus et hommikul olla Otepääl sadanud ja otsustati mitte startida :-) ( äkki oli mõni muu põhjuski :-)  

Peale otepääd pandi siis pundis hoogu juurde ja panin endale väikse eesmärgi, et sellest pundist maha jääda ei tohi, siis peaks korralik tulemus ka tulema.

Ahjaa, spidokas andis saba vahepeal ja pulsikella unustasin koju ( tagantjärgi vist õnneks :-) seega sõitsin puhtalt enesetunde pealt.

Peale Otepääd saime paar väiksemat punti ka kätte. Ise püüdsin ennast keskele hoida, et mitte ketis lohisema jääda.

Kui tagasi otepääle jõudma hakkasime siis alles hakkas sõit tegelikult pihta ja pühajärve poolt üles tulles vajutati korralikult peale.

Teadsin, et kui siin ei pane täiega siis see grupp kaob ka kohe. Otepäält keerati Rõngu suunale alla ja tempo läks korralikuks.

Sirge peale jõudes viskas küljetuule sisse ja siis käis hull tullevarju otsimine, grupp tõmmati vähemalt 500m ketiks.

Mingid vennad hakkasid välja kukkuma grupist ja siis pidime vahet hakkama tagasi sõitma. Küljetuules 30m vahe grupiga tagasi sõita polnudki väga lihtne.

Vedasin siis seal tükk aega ja vaatasin et kohe kohe jõuan aga krt see 5-10m ei tahtnud kuidagi tagasi tulla.

Vaatasin siis selja taha ja mingi vähemalt 30 meest istusid mugavalt tuules mul. Ega mul kahju polnud ja karjusin neile et mida perset te puhkate seal, äkki aitate ka veidi kaasa ja saame gruppi tagasi. Kaks julget oli ja õnneks tuli varsti metsatukk ka appi ja saime suurema satsi kätte ikka.

Nagu pärast selgus siis seal peale otepääd tõmmatigi suurem grupp ribadeks ja nii mõnigi mees jäi maha.

Spidokat küll polnud aga tunde järgi ütleks et peale otepääd oli keskmine kiirus 45 ja peale.

Mingi hetk leidsin grupist ka poisi treener Igor Tarassovi, kes mainis ka et ei tea kuhu siin täna nii kiire on.

Kurvides ennem lõppu ikka vajutati veel üle 50 kellale et ikka võimalikult palju mehi maha raputada.

 

Söönud ja joonud olin trassil kõvasti, ei tahtnud mingit variant, et tuleb nälg või janu ja tänu sellele ei jõua sõita.

 

Paarkümmend kilomeetrit ennem lõppu sai selgeks et selle grupiga tulen ma lõpuni ära ka. Vahepeal rääkisime Antiga veel maast ja ilmast veidi ja siis ta kadus ära kuskile. Nagu hiljem selgus siis jäi ikka grupist maha ja väikesed jalakrambid aitasid siin kaasa.

Võru mnt Tartusse sisse pöörates oli veel tuttav Marko Koppa pannud täie rauaga metall piirdeaedadesse sisse, õnneks sai ainult aratas viga ja ta sai ikka lõpuni tulla. Rada läks seal liiga kitsaks ja kuulsin et tagumistes gruppides ei jõutud ka reastuda ära ja pandi ka aeda samamoodi.

 

Lõpp siis seekord veidi teistmoodi minu jaoks kui muidu. Esiteks ei olnud enam jalas seda päris head pauku sees ja teiseks oli grupp ikka liiga suur selle finisikoridori jaoks ja otsustasin, et põhi eesmärk on täidetud ja grupiga sõit ära riputud. Seega lasin finisisirgel jala enam vähem sirgeks ja päris ausalt öelda ei oleks kuskile minna olnud ka, selle koha oleks pidanud siis juba vähemalt 3-4 km ennem lõppu välja võitlema.

Lõpp siis seekord nii aga kokkuvõtteks võiks öelda, et siiski elu sõit ja tulin peagrupiga esimest korda üle joone.

Protokollis koht 280 ja aeg 3,15. Aja parandus võrreldes eelmise aastaga pool tundi ja koha parandus pea 400 ülespoole.

Kekmine kiirus oli päris raju, üle 41 siis seekord.

Eriti vist kurta ei saa :-)

 

Ahjaa, poiss lõpetas lühikesel 51-na ja ka 400 kohta parandus, tubli!

 

Rajal näeme

Kardo