Valgehobusemäe ilu ja valu
Peale Põleva-Kivi GP-d olin valiku ees, kas sõidan Valgehobusemäel GP-d või võtan siiski maratoni. Tundus et GP distants on sellel aastal veel minu jaoks liiga suur amps. Peale tähtsat perekoosolekut tuli otsus, et sõidan siiski GP-d.
Ennem starti sõitsime soojenduseks raja lõpu läbi ehk siis viimased 5 km-t XCO rada. Algus oli sama nagu maratoni distantsil, midagi hullu polnud, kuid siis tuli silt "raja lahknemine", mis mulle kohe üldse ei meeldinud. Need laskumised olid ikka eriti jubedad. Kujutasin juba vaimusilmis ette kuidas ma sealt alla veeren. See polnud veel kõik: hüpekad, palgid, laudadest ehitatud tõus jne. Võtsin ratta käe kõrvale ja ütlesin, et registreerin ennast siiski maratonile ümber. See lõpp oli minu jaoks liiga hirmus. 15 min ennem starti kohtasin paari inimest, kes mind julgustasid ja ütlesid, et kui ikka väga hirmus on, siis tuledki maha. Otsustasin, et proovin selle ära sõita.
Stardikoridoris panime oma kaasvõistlejatega naiste paremusjärjestuse paika. Sättisin ennast viimaste sekka, sest teised on ilmselgelt kogenumad sõitjad kui mina. Olin endale ju eesmärgiks võtnud, et sellel aastal sõidan väga hea enesetundega kõik sõidud läbi ja võtan seda hooaega kui õppimise hooaega.
Käis stardipauk ja sõit läks lahti. Väga ettevaatlik nagu ma olen, lasin viisakalt kõik soovijad mööda. Vahepeal tekis tunne, et olen päris viimane. Tean ennast, et minu trump on see, et suudan sõita stabiilselt lõpuni ja kestan ilusasti ära. Las siis teised alguses kihutavad, küll nad selg ees vastu tulema hakkavad. Minu üllatuseks oli mul jalg seekord nii hea, et järsku avastasin ennast sõitmas Sille Puhu järgi. Mõtlesin kohe, et äkki ta tunneb ennast kehvasti, et tema tempos sõidan. Ise jälgisin koguaeg pulssi, mis oli stabiilselt 160. Vahepeal õnnestus Sillest isegi mööda minna, kuid kuna ma pea lenksu vahel sõidan,siis panin õigest teeotsast mööda ja Sille läks õigesse suunda. Õnneks kohe keegi hüüdis ja sain neile uuesti sappa. Minuga koos oli mitu toredat meest, kes aitasid ja julgustasid mind Sillel sabas hoidma. Mina soovisin vaid, et näeksin seda kuidas ta XCO osa ära teeb, sest see,et ta mul eest sõitis motiveeris mind paljudest laskumistest ja sopast läbi sõitma. Kahjuks ma seda soovitud osa ei näinud, sest mul tekkis vedelikupuudus. Olin ju sõidule kaasa võtnud 2 väikest pudelit. Joogipunktides ma muidugi jõin ka, kuid jälgisin koguaeg, et jook täitsa otsa ei saaks. Järsku olid tee peal Ragnar ja Sergei, käes joogipudel. See oli nagu issanda õnnistus! Ukerdades õnnestus pudel kätte saada ja sealt üks tõsine lonks võtta. Sõit läks jälle lahti.Minust möödus RedBike riietes mees,kes mind oma tuulde lubas. Sain tuttavaks Guidoga,kellega ma koos lõpuni sõitsin. Mitte küll päris lõpuni. Ennem viimaseid 5km tuli mul kett maha,mille ma õnneks kiiresti peale sain. Sisenesin oma õuduste unenäosse. Süda oli paha,sest vedelikupuudus oli ikka tõesti suur. Üritasin sellel mitte tähelepanu pöörata ning keskenduda rajale. Laskumised olid enam vähem okei. Üks koht oli, kus ma siiski maha tulin. Ühte palki ületasin ka ratas käekõrval, millest fotograaf muidugi mälestuseks pildi tegi .Palusin,et ta ei teeks pilti, sest muidu saan kodus peksa :D Võtsin ennast uuesti kokku ja hüppasin ratta selga. Oma üllatuseks ja suurimaks rõõmuks sõitsin üle sellistest kohtadest, millest ma ainult unistada oleksin võinud. Isegi väike õnnepisar tuli silma :) Finišis nägin rõõmsat Sillet, kes mind terve sõidu ajal motiveerinud oli. Mul polnud õrna aimugi mitmes ma olla võisin. Vaadates tulemust selgus, et olin naiste üldis 3. Fhaaaaat,kuidas niii? Ma olin nii rõõmus,et hakkasime juba ette tähistama :D Pesema minnes aga nägin Merili Sirvelit, kellelt ma uurisin,et kas ta katkestas? Oheiiii,ta kiip ei lugenud, kuid kohe tehti asi korda. Ma siiski olin neljas. Krt ma ütlen :D Oma vanusklassis olin küll 3. kuid see polnud ikkagi päris see. Samas olin ma ju endale sisestanud, et koht ei ole oluline. See kogemus, mis ma GP distantsi sõites saan ei ole vääriline maratoni esikohaga.
Koju sõites hakkas mul üsna kohe halb, öökisin veits tee ääres ja kui olin vett saanud, läks asi paremaks. Koju jõudes väike šampus ja elu oli jälle kui lill! Mul on selline tunne,et see on ühe vägeva teekonna algus :)
Peale Põleva-Kivi GP-d olin valiku ees, kas sõidan Valgehobusemäel GP-d või võtan siiski maratoni. Tundus et GP distants on sellel aastal veel minu jaoks liiga suur amps. Peale tähtsat perekoosolekut tuli otsus, et sõidan siiski GP-d.
Ennem starti sõitsime soojenduseks raja lõpu läbi ehk siis viimased 5 km-t XCO rada. Algus oli sama nagu maratoni distantsil, midagi hullu polnud, kuid siis tuli silt "raja lahknemine", mis mulle kohe üldse ei meeldinud. Need laskumised olid ikka eriti jubedad. Kujutasin juba vaimusilmis ette kuidas ma sealt alla veeren. See polnud veel kõik: hüpekad, palgid, laudadest ehitatud tõus jne. Võtsin ratta käe kõrvale ja ütlesin, et registreerin ennast siiski maratonile ümber. See lõpp oli minu jaoks liiga hirmus. 15 min ennem starti kohtasin paari inimest, kes mind julgustasid ja ütlesid, et kui ikka väga hirmus on, siis tuledki maha. Otsustasin, et proovin selle ära sõita.
Stardikoridoris panime oma kaasvõistlejatega naiste paremusjärjestuse paika. Sättisin ennast viimaste sekka, sest teised on ilmselgelt kogenumad sõitjad kui mina. Olin endale ju eesmärgiks võtnud, et sellel aastal sõidan väga hea enesetundega kõik sõidud läbi ja võtan seda hooaega kui õppimise hooaega.
Käis stardipauk ja sõit läks lahti. Väga ettevaatlik nagu ma olen, lasin viisakalt kõik soovijad mööda. Vahepeal tekis tunne, et olen päris viimane. Tean ennast, et minu trump on see, et suudan sõita stabiilselt lõpuni ja kestan ilusasti ära. Las siis teised alguses kihutavad, küll nad selg ees vastu tulema hakkavad. Minu üllatuseks oli mul jalg seekord nii hea, et järsku avastasin ennast sõitmas Sille Puhu järgi. Mõtlesin kohe, et äkki ta tunneb ennast kehvasti, et tema tempos sõidan. Ise jälgisin koguaeg pulssi, mis oli stabiilselt 160. Vahepeal õnnestus Sillest isegi mööda minna, kuid kuna ma pea lenksu vahel sõidan,siis panin õigest teeotsast mööda ja Sille läks õigesse suunda. Õnneks kohe keegi hüüdis ja sain neile uuesti sappa. Minuga koos oli mitu toredat meest, kes aitasid ja julgustasid mind Sillel sabas hoidma. Mina soovisin vaid, et näeksin seda kuidas ta XCO osa ära teeb, sest see,et ta mul eest sõitis motiveeris mind paljudest laskumistest ja sopast läbi sõitma. Kahjuks ma seda soovitud osa ei näinud, sest mul tekkis vedelikupuudus. Olin ju sõidule kaasa võtnud 2 väikest pudelit. Joogipunktides ma muidugi jõin ka, kuid jälgisin koguaeg, et jook täitsa otsa ei saaks. Järsku olid tee peal Ragnar ja Sergei, käes joogipudel. See oli nagu issanda õnnistus! Ukerdades õnnestus pudel kätte saada ja sealt üks tõsine lonks võtta. Sõit läks jälle lahti.Minust möödus RedBike riietes mees,kes mind oma tuulde lubas. Sain tuttavaks Guidoga,kellega ma koos lõpuni sõitsin. Mitte küll päris lõpuni. Ennem viimaseid 5km tuli mul kett maha,mille ma õnneks kiiresti peale sain. Sisenesin oma õuduste unenäosse. Süda oli paha,sest vedelikupuudus oli ikka tõesti suur. Üritasin sellel mitte tähelepanu pöörata ning keskenduda rajale. Laskumised olid enam vähem okei. Üks koht oli, kus ma siiski maha tulin. Ühte palki ületasin ka ratas käekõrval, millest fotograaf muidugi mälestuseks pildi tegi .Palusin,et ta ei teeks pilti, sest muidu saan kodus peksa :D Võtsin ennast uuesti kokku ja hüppasin ratta selga. Oma üllatuseks ja suurimaks rõõmuks sõitsin üle sellistest kohtadest, millest ma ainult unistada oleksin võinud. Isegi väike õnnepisar tuli silma :) Finišis nägin rõõmsat Sillet, kes mind terve sõidu ajal motiveerinud oli. Mul polnud õrna aimugi mitmes ma olla võisin. Vaadates tulemust selgus, et olin naiste üldis 3. Fhaaaaat,kuidas niii? Ma olin nii rõõmus,et hakkasime juba ette tähistama :D Pesema minnes aga nägin Merili Sirvelit, kellelt ma uurisin,et kas ta katkestas? Oheiiii,ta kiip ei lugenud, kuid kohe tehti asi korda. Ma siiski olin neljas. Krt ma ütlen :D Oma vanusklassis olin küll 3. kuid see polnud ikkagi päris see. Samas olin ma ju endale sisestanud, et koht ei ole oluline. See kogemus, mis ma GP distantsi sõites saan ei ole vääriline maratoni esikohaga.
Koju sõites hakkas mul üsna kohe halb, öökisin veits tee ääres ja kui olin vett saanud, läks asi paremaks. Koju jõudes väike šampus ja elu oli jälle kui lill! Mul on selline tunne,et see on ühe vägeva teekonna algus :)
Kirjuta esimene kommentaar