Rakvere rattamaraton on kaua tuntud headuses!
Kui ma 2006 a. hakkasin rattasporti viljelema, ei läinud tegelikult kaua, kui Rakvere rada sai üheks mu lemmikuteks. Natuke veider, Rõuge peaks ju olema, eks?! (Rõuge meeldib ka!). Ehk siis jah, see on üks mu lemmikutest radadest. Ja üldse mitte sellepärast, et alati on seal sõit hästi välja tulnud – vastupidi, sellese aega mahub ka ebaõnnestumisi. Aga rada meeldib sellegipoolest siiani.
Ettevalmistusest Rakvere Bosch etapiks: juunikuu võtsin täiesti „OFF“ tööst ja spordist, ehk siis sõitsin perega Hispaaniasse 3 nädalaks puhkama. Ja see tähendas tõesti puhkust. Ainuke aktiivsus päevas olid sammud, mida turistina ikka koguneb (keskmiselt seal ~17K päevas). Sest noh, igal pool on ju tarvis ära käija eksole .Esimese kahe nädala sisse mahtus korralikult „lõõgastumist“ ehk siis „Una cerveza!“ ja vahel ka sellele järgnenud sõna „Otro!“ olid ilmselt kõige tihedamini kasutatavad väljendid võõramaa keeles. Kolmandal nädalal tekkis aga see „jala sügeluse“ tunne ja natuke hakkasin ka muretsema, et kui siit puhkamast pääsen, on tarvis kohe kodumaal ju maratonidel kuuma anda. Niisiis saigi Malaga linnast renditud maanteeratas. Kui pere alles sügavat und magas, algas viimasel nädalal päev minule alati kella 5:30 äratusega, kiire hommikusöögiga ning siis tuld mingi mäe suunas. Proovisin ikka eelneval õhtul marsruudi kokku panna ja oma Garminisse laadida, muidu tead eksid veel võõras kohas ära.
Pean ütlema, et minule oli see 18 a. rattaspordiga tegelemisel üldse esimene kord kui ma kuskil soojal maal mägedes sõitsin. Siiani olen tugevaks üritanud saada vaid Võrumaa küngaste vahel (mis iseenesest on Eesti mõistes ju väga lux värk ). Aga sain maitse suhu ja nüüd mõistan miks seal käiakse. Kindlasti enamustele, kes laagris on käinud juba aastaid, jätab minu vasika vaimustus külmaks :D. Aga tundub, et tuleb vist korrata!
Kokku tegin 6 päeva jooksul tagasihoidlikud 550km ja ronisin 8378m.
Kodus tagasi, tegin puhkuse nädala enne Rakveret, sest tundsin, et jalg on natuke väsinud. Nädala keskel sai tehtud vaid üks MNT trenn, et lihastele meenutada, mis liigutusi tuleb mõne päeva pärast Rakveres teha.
Võistluspäeval Rakveres: riietatud, geelid taskus, potil käidud ehk kõik juba sisse harjunud rutiinid läbitud - olingi juba stardikordoris. Siimuga arutlesime, kuidas siis sõit kulgeda võiks. Siimul oli all Rõuge Tuur, kus ta tegi individuaalis super tulemuse (6. koht). Mõlemad tõdesime, et praegu
pole küll sellist tunnet sees, et täna peaks nagu pingutama hakkama.
START!: mis seal ikka otse ja siis üles paremale linnuse suunas, ning siis pargist läbi ja suusaradadele, siis tunnel ja….kõik see oli juba nii tuttav ning visualiseerus mul juba esimestel meetritel peas. Tempo mõttes vaatasin enda ümber tuttavaid nägusid ja mõtlesin, et sätin ennast kas kiireima naise või siis mõne muu „sama masti“ tegelase sappa. (Siinkohal märgin kohe ära, et kiireim naine mul olla siiski ei õnnestunud, Mari-Liis oli finišis mõni minut eespool). Mootori käima saamine võttis mul natuke ikka aega. Esimesel suurem tõusul (Kõrgemäel) mõtlesin, et „pagan, raske on! Kas Hispaania ei aidanudki, seal ju tegin tõusu…või vähe tegin?!“ Sealt edasi läks tunne aga aina paremaks. Suutsin tempot hoida ning esimest korda ka sel hooajal tundsin singlitel ennast kuidagi kindlamini. Miskipärast on mul olnud sel hooajal olnud keeruline põõsaste ja puude vahel kiirust hoida. Sel korral aga kõik kuidagi sujus. Põnev hakkas siis, kui rada hakkas tatiseks/mudaseks minema. Kes Rakvere muda teab see teab! Rolli hakkasid mängima rehvid, kaal ja vb ka mingi kogus julgust. Miskisel lõigul sain pundist, kus Siimuga istusime väikse vahe sisse ning siis kulgesin omasoodu edasi. Tuleb öelda, et lõpuni välja ma enam kuskil seltskonnas ei istunudki. Mingil singlil nägin ees kas Redbike särki ning peagi tõdesin, et see on ju Eero selg…mis siis nüüd? Ega me vist ühtegi sõna ei vahetanudki, kuidagi sujuvalt kulgesin mööda ühel heinamaa lõigul. Edasi kui tuli suurem sadu, kohati nii, et suured vihmapiisad tegid lausa haiget ning edaso läks asi väga ekstreemseks. Muidugi just siis olin kruusalõigul vastutuules üksi. Nii palju kiirendada ei jõudnud, et eespool liikujaid kätte oleks saanud. Vaatasin ka selja taha, et ega sealt midagi ei ähvarda – kord ähvardas ja kord kadusid jälle ära. Proovisin tempot hoida. Prillidega polnud midagi teha – olin valinud päikselises stardis tumeda klassi ning vihmases ja mudases metsas pistsin need kohe taskusse. Ainuke mure oli siis see, et kui läbi mõne suure lombi pidi kihutama, pidi silmad kinni panema. Ärevaid momente siiski jagus. Neist eredaim oli ehk see, kui vasakusse silma sain ilge poritüki ning nägemine kadus hetkega. Proovisin selle mudase kindaga (tark tegu eksole!) olukorda parandada aga läks veel hullemaks. Seejärel maandusin ühes heinamaa rööpas külili :D. Tagant järele mõeldes oli see minu arust päris naljaks kukkumine, isegi jalad jäid klippidesse , keegi oleks pidanud seda filmima. Sinna kulus umbes oma 30 sekundit, et uuesti püsti saada, rattale kiire kontroll teha ja edasi kühveldada.
Rakveres lõpu rada kattub algusega ning kui näitas 15 km lõpuni oli jälle selge, mis ees ootab: lihtalt tagurpidi. Kõrgemäel pidin tõdema, et tõesti on head rehvid (ees Ray taga Ralph), sest nii mõnestki tõusunukist sain hopsti üles, kui konkurendid jalutasid. Enne seda natuke maad oli suureks üllatuseks see, kui Meelise miski 15km enne lõppu kinni püüdsin. Oli teine selline, üles- alla tatine singel. Meelis ütles vaid et: „Mine mööda, mul rehvid täitsa *****! “ Seda pole ka jah väga tihti juhtunud, et ma Meelisest mööda sõidan. Lõpp läks juba ludinal, viimased pingutused. Lõppu polnud kellegagi teha, vahed olid mõne minutiliseks kärisenud. Eks need olud lõhkusid gruppe palju ning üksikvõitlejaid oli omajagu.
Valetaksin kui ütleksin, et mul oli jube kerge ja kõik tuli lihtsasti – ei tulnud, loomulikult oli raske selle pa*a sees ratast edasi vedada ning watte raisata. Aga mingil kombel, on raskemad (märjad) olud mulle alati istunud, on see olnud siis H100, Rõuges või mujal.
Suured tänud Ahtile ja Arettele jootmast – sellepärast mulle Redbike tiimis meeldibki. Ka amatööridel on selline taustajõud :)
Ettevalmistusest Rakvere Bosch etapiks: juunikuu võtsin täiesti „OFF“ tööst ja spordist, ehk siis sõitsin perega Hispaaniasse 3 nädalaks puhkama. Ja see tähendas tõesti puhkust. Ainuke aktiivsus päevas olid sammud, mida turistina ikka koguneb (keskmiselt seal ~17K päevas). Sest noh, igal pool on ju tarvis ära käija eksole .Esimese kahe nädala sisse mahtus korralikult „lõõgastumist“ ehk siis „Una cerveza!“ ja vahel ka sellele järgnenud sõna „Otro!“ olid ilmselt kõige tihedamini kasutatavad väljendid võõramaa keeles. Kolmandal nädalal tekkis aga see „jala sügeluse“ tunne ja natuke hakkasin ka muretsema, et kui siit puhkamast pääsen, on tarvis kohe kodumaal ju maratonidel kuuma anda. Niisiis saigi Malaga linnast renditud maanteeratas. Kui pere alles sügavat und magas, algas viimasel nädalal päev minule alati kella 5:30 äratusega, kiire hommikusöögiga ning siis tuld mingi mäe suunas. Proovisin ikka eelneval õhtul marsruudi kokku panna ja oma Garminisse laadida, muidu tead eksid veel võõras kohas ära.
Pean ütlema, et minule oli see 18 a. rattaspordiga tegelemisel üldse esimene kord kui ma kuskil soojal maal mägedes sõitsin. Siiani olen tugevaks üritanud saada vaid Võrumaa küngaste vahel (mis iseenesest on Eesti mõistes ju väga lux värk ). Aga sain maitse suhu ja nüüd mõistan miks seal käiakse. Kindlasti enamustele, kes laagris on käinud juba aastaid, jätab minu vasika vaimustus külmaks :D. Aga tundub, et tuleb vist korrata!
Kokku tegin 6 päeva jooksul tagasihoidlikud 550km ja ronisin 8378m.
Kodus tagasi, tegin puhkuse nädala enne Rakveret, sest tundsin, et jalg on natuke väsinud. Nädala keskel sai tehtud vaid üks MNT trenn, et lihastele meenutada, mis liigutusi tuleb mõne päeva pärast Rakveres teha.
Võistluspäeval Rakveres: riietatud, geelid taskus, potil käidud ehk kõik juba sisse harjunud rutiinid läbitud - olingi juba stardikordoris. Siimuga arutlesime, kuidas siis sõit kulgeda võiks. Siimul oli all Rõuge Tuur, kus ta tegi individuaalis super tulemuse (6. koht). Mõlemad tõdesime, et praegu
pole küll sellist tunnet sees, et täna peaks nagu pingutama hakkama.
START!: mis seal ikka otse ja siis üles paremale linnuse suunas, ning siis pargist läbi ja suusaradadele, siis tunnel ja….kõik see oli juba nii tuttav ning visualiseerus mul juba esimestel meetritel peas. Tempo mõttes vaatasin enda ümber tuttavaid nägusid ja mõtlesin, et sätin ennast kas kiireima naise või siis mõne muu „sama masti“ tegelase sappa. (Siinkohal märgin kohe ära, et kiireim naine mul olla siiski ei õnnestunud, Mari-Liis oli finišis mõni minut eespool). Mootori käima saamine võttis mul natuke ikka aega. Esimesel suurem tõusul (Kõrgemäel) mõtlesin, et „pagan, raske on! Kas Hispaania ei aidanudki, seal ju tegin tõusu…või vähe tegin?!“ Sealt edasi läks tunne aga aina paremaks. Suutsin tempot hoida ning esimest korda ka sel hooajal tundsin singlitel ennast kuidagi kindlamini. Miskipärast on mul olnud sel hooajal olnud keeruline põõsaste ja puude vahel kiirust hoida. Sel korral aga kõik kuidagi sujus. Põnev hakkas siis, kui rada hakkas tatiseks/mudaseks minema. Kes Rakvere muda teab see teab! Rolli hakkasid mängima rehvid, kaal ja vb ka mingi kogus julgust. Miskisel lõigul sain pundist, kus Siimuga istusime väikse vahe sisse ning siis kulgesin omasoodu edasi. Tuleb öelda, et lõpuni välja ma enam kuskil seltskonnas ei istunudki. Mingil singlil nägin ees kas Redbike särki ning peagi tõdesin, et see on ju Eero selg…mis siis nüüd? Ega me vist ühtegi sõna ei vahetanudki, kuidagi sujuvalt kulgesin mööda ühel heinamaa lõigul. Edasi kui tuli suurem sadu, kohati nii, et suured vihmapiisad tegid lausa haiget ning edaso läks asi väga ekstreemseks. Muidugi just siis olin kruusalõigul vastutuules üksi. Nii palju kiirendada ei jõudnud, et eespool liikujaid kätte oleks saanud. Vaatasin ka selja taha, et ega sealt midagi ei ähvarda – kord ähvardas ja kord kadusid jälle ära. Proovisin tempot hoida. Prillidega polnud midagi teha – olin valinud päikselises stardis tumeda klassi ning vihmases ja mudases metsas pistsin need kohe taskusse. Ainuke mure oli siis see, et kui läbi mõne suure lombi pidi kihutama, pidi silmad kinni panema. Ärevaid momente siiski jagus. Neist eredaim oli ehk see, kui vasakusse silma sain ilge poritüki ning nägemine kadus hetkega. Proovisin selle mudase kindaga (tark tegu eksole!) olukorda parandada aga läks veel hullemaks. Seejärel maandusin ühes heinamaa rööpas külili :D. Tagant järele mõeldes oli see minu arust päris naljaks kukkumine, isegi jalad jäid klippidesse , keegi oleks pidanud seda filmima. Sinna kulus umbes oma 30 sekundit, et uuesti püsti saada, rattale kiire kontroll teha ja edasi kühveldada.
Rakveres lõpu rada kattub algusega ning kui näitas 15 km lõpuni oli jälle selge, mis ees ootab: lihtalt tagurpidi. Kõrgemäel pidin tõdema, et tõesti on head rehvid (ees Ray taga Ralph), sest nii mõnestki tõusunukist sain hopsti üles, kui konkurendid jalutasid. Enne seda natuke maad oli suureks üllatuseks see, kui Meelise miski 15km enne lõppu kinni püüdsin. Oli teine selline, üles- alla tatine singel. Meelis ütles vaid et: „Mine mööda, mul rehvid täitsa *****! “ Seda pole ka jah väga tihti juhtunud, et ma Meelisest mööda sõidan. Lõpp läks juba ludinal, viimased pingutused. Lõppu polnud kellegagi teha, vahed olid mõne minutiliseks kärisenud. Eks need olud lõhkusid gruppe palju ning üksikvõitlejaid oli omajagu.
Valetaksin kui ütleksin, et mul oli jube kerge ja kõik tuli lihtsasti – ei tulnud, loomulikult oli raske selle pa*a sees ratast edasi vedada ning watte raisata. Aga mingil kombel, on raskemad (märjad) olud mulle alati istunud, on see olnud siis H100, Rõuges või mujal.
Suured tänud Ahtile ja Arettele jootmast – sellepärast mulle Redbike tiimis meeldibki. Ka amatööridel on selline taustajõud :)
Kirjuta esimene kommentaar