See sõit pidi olema minu plaani järgi üks hooaja tippeesmärke. Juba sama nädala teisipäeval sai selgeks, et nii see paraku ei lähe - Rõuge tuur oli ikka megalt jalgades ja lihased hakkasid jubedalt valu tegema. Ehk nüüd oli uus eesmärk: saada pühapäevaks ennast sellisesse konditsiooni, et üldse startida saaks.

Maratoni soojendusel oli kergendus kui ei tundnud enam lihasvalusid ja see andis pisikese lisa motivatsiooni. Stardis pandi valusalt taas punn põhja ja raske raja algus puistas soola veelgi peale. Kuskil 4. km suusarajal olin päris kena positsiooni peale saanud kui laskumise all kurvis minu ees toimus kukkumine ja ma seisma pidin jääma. Muidugi juhtus see tõusu all ja kaotasin palju kohti.
Liikusin tasapisi edasi ja vaikselt hakks tunda andma kiire ja raske algus. Otsustasin, et võtan pisut tempot maha, aga katsun siiski mitte täitsa alla anda ja üritan leida omale sobiva tempo. Peagi saime esimese tõsisema singli peale ja seal sattusin ühe Siplase klubi sõitja taha. Ütleks nii, et kui ma oleksin seal üksi punnitanud, siis ma nii head trajektori poleks sõitnud ja sellist tempot hoida poleks suutnud. Vahepeal oli Mihkel eest saanud, aga ta selg pidevalt paistis, oli lootus, et ehk õnnestub ta kätte saada. Küll aga sain kätte Eero, kes oli ka pisut kiirustanud alguses ja oma enestunde ära rikkunud.
Kõik tundus juba täitsa hea kui hakkas kallama lubatud vihma - eks ma lootsin, et ilmaennustus paneb taas puusse, aga seekord ennustus pidas minuti pealt. Samas ma ka väga ei muretsenud märja raja pärast, aga mul oli meelest läinud mida tähendab Rakvere rada ja vihm…

Enne Siplase singleid kruusakal nägin ees Mihklit, kes oli seal üksi ja tundus, et liigun talle lähemale. Kui aga singlile jõudsin, siis mu 2,25 Aspen arvas, et nüüd on aeg hakata uisutama. Kokku oli 2 kukkumist ja ohtralt momente. Tuju hakkas täitsa ära minema, aga kui avastasin, et keegi järgi ei tule, siis sain aru, et mul on raske, aga teistel on ka ja hoidsin edasi peal nii palju kui kannatas.

Kõrgemäe teisel läbimisel jõudsin ka Meelisele järele, tema sõitis Aspen ST-ga mis on veelgi madalama mustriga kui tava Aspen seega võib vaid ettekujutada kui keeruline tema olukord oli.

Raja viimased 5-7km oli päris kõval pinnasel ja seal sai hoo üles ning veel mõned kohadki parandatud. Finishis kohaks 49 ja tegelikult olen rahul arvestades, et nädala sees ratta sõidud lõppesid lihasvaludega.