23. Tartu Rattamaraton: eel ja rajal
Kätte oli jõudnud viimane esmaspäev enne Tartu Rattamaratoni. Treeningkava oli paika pandud ning minu ülesandeks oli kava järgi trenni teha. Nädala algus oli hea. Enesetunne okei, jalg kerge. Kuid siis toimus midagi tobedat. Ainult minuga võivad sellised asjad juhtuda. Nimelt läksin ma kolmapäeval Keila tankimäele mäetrenni tegema: up & down nagu ikka. Viimasel korral mäest laskudes 44 km/h lendas aga herilane/mesilane/vaablane mulle kiivri ja prillide vahele ning sain korraliku litri otsa ette. Tunne oli selline, et terve pea läks leegiga põlema. Hakkasin hoolega pead nühkima ja nutma, sest nii paganama valus oli. Natukene süda paha ja silmade eest virvendas, kuid pärast väikest pausi suutsin trenni lõpetada ning koju sõita. Õhtul oli otsmik veidikene paistes, kuid mitte midagi väga hullu. See, kes mulle aga järgmiste päevade hommikul peeglist otsa vaatas, oli ikka väga õudne tegelane. Ma nägin välja nagu valge nahaga Avatar. Enesetunne oli kehv. Mõtlesin ainult sellele, kuidas ma küll pühapäevaseks võistluseks ennast normaalseks tagasi saan. Kahjuks polnud muud teha, kui tabletid sisse tõmmata, hernekott silmadele panna ja lihtsalt olla pikali.
Saabus laupäev, mil võtsime suuna Tartusse. Õnneks olin selleks ajaks juba enam vähem normis, väike nõrkus, silm veidi krõllis aga mitte midagi märkimisväärselt hullu. Õhtul tegime veel tunnise jalg-lahti-sõidu ja Karupesa pastaralli.
Hommik. Vaade peeglisse-ooo, juba peaaegu inimene. Riided selga, kingad jalga (ei unustanudki koju), kiiver pähe ja prill ette.
Sellelgi aastal oli au startida kõige esimesest stardikoridorist. Mind ümbritsesid tõelised rattaässad ja endalgi tekkis uhke tunne selg sirgu ja rind ette ajada. Lindid võeti vahelt ära, kuid järsku muutusin ma väga väikeseks selle suure rahvamassi sees. Ütlesin veel kõrval seisvale Caspar Austale, et minust sõidetakse kohe üle. Ta arvas, et ega see asi nii hull nüüd ka ei ole. Käis stardipauk ja kõik hakkasid liikuma. Ega palju liikuda ei saanudki, kui minu läheduses pani keegi korraliku risu ning silmanurgast nägin, kuidas keegi tegi õhulennu. Hiljem selgus, et tegu oli minu enda klubikaaslasega, kes pärast lendu ka sõidu katkestas. Okeiii, korra tardusin ja hakkasin kartma, kuid sujuvalt valgus see kamp nagu laiali. Leidsin endale toredad Sporlove tüübid, kelle sappa ennast haakisin. Algus oli hullumeelne andmine, tundsin, et hingeldan nii kõvasti, et kaassõitjad kukuvad põõsasse. Kui rütmi juba kätte sain ja korraliku kambaga sõit lahti läks, hakkas isegi natuke igav. Üritasin eest ära sõita aga kohe olid tüübid sabas. Sain aru, et see TRM on rohkem nagu maanteesõit-ei ole mõtet üksi oma energiat raisata. Aga see suure grupi värk mulle ikka ei istunud. Tundus, et paarile eessõitjale see samuti ei meeldinud, et kõik nende tugevust ära kasutasid ja tuules tiksusid. Tuli tõus ja tüübid tõmbasid korralikult hoo üles ning panid kolmekesi tõusul eest ära. Kuna ma olin tublisti Tour de France´i jälginud, siis teadsin, et nüüd tuli teha kiired jalad ja ennast järgi tõmmata, sest muidu oleksin ma sinna gruppi lihtsalt tiksuma jäänudki. Surusin hambad risti, panin isegi korra silmad kinni, süda läks pahaks, aga rsk järgi sain ja nii me siis eest ära läksimegi. Üldiselt oli rada kuiv ja kihutamiseks väga hea, kuid need sopaaugud leidsin ikka üles. Oli paar trajektoori möödalaskmist, kus panin ühelt poolt mülgast aga oleks pidanud minema teiselt poolt. Õnneks oli rajal nii mõnigi kaasaelaja, kes hüüdis, et ärgu ma nüüd maha jäägu. See andis jõudu juurde ja sundisin ennast rohkem liigutama. Mida ma veel tähele panin. Need meesterahvad, kellega ma koos võiduka lõpuni sõitsin võtsid enamus ohtlike ja sopaseid kohti mõistusega. Ei mindud hooga läbi sopaste mülgaste nii, et keegi oleks risu pannud. Vastupidi, hoog võeti maha ja sõideti mõistusega. Mul oli suur rõõm teiega sõita, seltsimehed :) Eriline suur tänu minu isiklikule kaardilugejale, kellega ma sõidu lõpu poole kokku sattusin. Kaardilugeja teadis juba ette ära, millisest mülkast on võimalik minna hooga läbi ja millisest mitte. Viimasel juhul teadis ta ka seda, kummalt poolt on mõttekam minna. Samuti teadis ta kõiki kurve ja künkaid. Kui ma vahepeal hakkasin ära väsima, siis ta ergutas mind ja sundis pingutama. Mul oli vahepeal lausa süda paha, kuid ta ei lasknud mul alla anda. Kõikide väikeste eneseületuste eest sain kiita, mis omakorda andis jõudu veel rohkem pingutada. Aitäh sulle, võõras! Loodan väga, et see postitus jõuab sinuni. Mul oli raske, kuid see tunne, mis mind viimastel km-l valdas oli kirjeldamatu. Kui Paralepa rattur ütles mulle, et olen 6.naine, siis hakkas rajal vägisi pisar silma kiskuma. Olen ju unistanud sellest, et seisan suurel poodiumil nii tegijate naiste kõrval ja see kõik võib tõeks saada, kui need viimased km alla ei anna. Küsisin endalt, kas ma tõesti olen selliseks asjaks võimeline? Jah, olen ja ma olengi üks nende tegijate seast. Aitäh minu treenerile, kes on mind motiveerinud need 6 nädalat nii palju pingutama ja teadlikult treenima. Ma olen kasvatanud veelgi rohkem usku endasse ja tean, et see ei ole veel kõik. Ma ei andnud endast seal 100%, arenguruumi on ja minu teekond ei ole veel kaugeltki lõppenud. Alustuseks ootame ja vaatame, mis saab Haanja100-st, kuhu ma eelmisel aastal lubasin mitte kunagi enam tagasi minna :)
Ma loodan, et minu postitus motiveerib kõiki inimesi endasse uskuma, pingutama selle nimel, mis on sinu jaoks oluline ja unistama suurelt! Kui sa tead, mille poole püüelda, siis suudad ka kõikidest tagasilöökidest hoolimata püsti tõusta ja edasi liikuda!
Saabus laupäev, mil võtsime suuna Tartusse. Õnneks olin selleks ajaks juba enam vähem normis, väike nõrkus, silm veidi krõllis aga mitte midagi märkimisväärselt hullu. Õhtul tegime veel tunnise jalg-lahti-sõidu ja Karupesa pastaralli.
Hommik. Vaade peeglisse-ooo, juba peaaegu inimene. Riided selga, kingad jalga (ei unustanudki koju), kiiver pähe ja prill ette.
Sellelgi aastal oli au startida kõige esimesest stardikoridorist. Mind ümbritsesid tõelised rattaässad ja endalgi tekkis uhke tunne selg sirgu ja rind ette ajada. Lindid võeti vahelt ära, kuid järsku muutusin ma väga väikeseks selle suure rahvamassi sees. Ütlesin veel kõrval seisvale Caspar Austale, et minust sõidetakse kohe üle. Ta arvas, et ega see asi nii hull nüüd ka ei ole. Käis stardipauk ja kõik hakkasid liikuma. Ega palju liikuda ei saanudki, kui minu läheduses pani keegi korraliku risu ning silmanurgast nägin, kuidas keegi tegi õhulennu. Hiljem selgus, et tegu oli minu enda klubikaaslasega, kes pärast lendu ka sõidu katkestas. Okeiii, korra tardusin ja hakkasin kartma, kuid sujuvalt valgus see kamp nagu laiali. Leidsin endale toredad Sporlove tüübid, kelle sappa ennast haakisin. Algus oli hullumeelne andmine, tundsin, et hingeldan nii kõvasti, et kaassõitjad kukuvad põõsasse. Kui rütmi juba kätte sain ja korraliku kambaga sõit lahti läks, hakkas isegi natuke igav. Üritasin eest ära sõita aga kohe olid tüübid sabas. Sain aru, et see TRM on rohkem nagu maanteesõit-ei ole mõtet üksi oma energiat raisata. Aga see suure grupi värk mulle ikka ei istunud. Tundus, et paarile eessõitjale see samuti ei meeldinud, et kõik nende tugevust ära kasutasid ja tuules tiksusid. Tuli tõus ja tüübid tõmbasid korralikult hoo üles ning panid kolmekesi tõusul eest ära. Kuna ma olin tublisti Tour de France´i jälginud, siis teadsin, et nüüd tuli teha kiired jalad ja ennast järgi tõmmata, sest muidu oleksin ma sinna gruppi lihtsalt tiksuma jäänudki. Surusin hambad risti, panin isegi korra silmad kinni, süda läks pahaks, aga rsk järgi sain ja nii me siis eest ära läksimegi. Üldiselt oli rada kuiv ja kihutamiseks väga hea, kuid need sopaaugud leidsin ikka üles. Oli paar trajektoori möödalaskmist, kus panin ühelt poolt mülgast aga oleks pidanud minema teiselt poolt. Õnneks oli rajal nii mõnigi kaasaelaja, kes hüüdis, et ärgu ma nüüd maha jäägu. See andis jõudu juurde ja sundisin ennast rohkem liigutama. Mida ma veel tähele panin. Need meesterahvad, kellega ma koos võiduka lõpuni sõitsin võtsid enamus ohtlike ja sopaseid kohti mõistusega. Ei mindud hooga läbi sopaste mülgaste nii, et keegi oleks risu pannud. Vastupidi, hoog võeti maha ja sõideti mõistusega. Mul oli suur rõõm teiega sõita, seltsimehed :) Eriline suur tänu minu isiklikule kaardilugejale, kellega ma sõidu lõpu poole kokku sattusin. Kaardilugeja teadis juba ette ära, millisest mülkast on võimalik minna hooga läbi ja millisest mitte. Viimasel juhul teadis ta ka seda, kummalt poolt on mõttekam minna. Samuti teadis ta kõiki kurve ja künkaid. Kui ma vahepeal hakkasin ära väsima, siis ta ergutas mind ja sundis pingutama. Mul oli vahepeal lausa süda paha, kuid ta ei lasknud mul alla anda. Kõikide väikeste eneseületuste eest sain kiita, mis omakorda andis jõudu veel rohkem pingutada. Aitäh sulle, võõras! Loodan väga, et see postitus jõuab sinuni. Mul oli raske, kuid see tunne, mis mind viimastel km-l valdas oli kirjeldamatu. Kui Paralepa rattur ütles mulle, et olen 6.naine, siis hakkas rajal vägisi pisar silma kiskuma. Olen ju unistanud sellest, et seisan suurel poodiumil nii tegijate naiste kõrval ja see kõik võib tõeks saada, kui need viimased km alla ei anna. Küsisin endalt, kas ma tõesti olen selliseks asjaks võimeline? Jah, olen ja ma olengi üks nende tegijate seast. Aitäh minu treenerile, kes on mind motiveerinud need 6 nädalat nii palju pingutama ja teadlikult treenima. Ma olen kasvatanud veelgi rohkem usku endasse ja tean, et see ei ole veel kõik. Ma ei andnud endast seal 100%, arenguruumi on ja minu teekond ei ole veel kaugeltki lõppenud. Alustuseks ootame ja vaatame, mis saab Haanja100-st, kuhu ma eelmisel aastal lubasin mitte kunagi enam tagasi minna :)
Ma loodan, et minu postitus motiveerib kõiki inimesi endasse uskuma, pingutama selle nimel, mis on sinu jaoks oluline ja unistama suurelt! Kui sa tead, mille poole püüelda, siis suudad ka kõikidest tagasilöökidest hoolimata püsti tõusta ja edasi liikuda!
71 vastust