Liitusin hiljuti RedBike Teamiga ja varsti ootaski ees minu esimene ühistrenn.

Enne sõitu oli väike hirm sees, et mis siis saab, kui mu tase ikka väga palju alla nende oma on? Õnneks selgus sõidu jooksul, et tegemist on väga sõbraliku seltskonnaga, kes ei pannud pahaks, kui ma mõnel korral maha jäin ja nad mind ootama pidid. Mitmega klubikaga sain isegi kohe sõbralikule jutule.

Pärast esimesi kilomeetreid jõudsime metsa alla ja kohe ootaski ees minu jaoks päris hirmus laskumine, millest kõik teised sõitsid loomulikult kiirelt ja lõbusalt alla :) Õnneks läksid pärast seda asjad paremaks. Ühiselt grupiga sõitmine oli tavapärasest üksi või paari sõbraga sõitmisest erinev kogemus - väga meeldiv. Ja siis algas etapp puujuurikatega.. ohhh need juurikad, juurikad, juurikad :D Ma nägin neid juurikaid öösel unes ka veel :D

Oli ka lõbusaid seiku, nagu näiteks kui tõkkepuu alt läbi sõitmiseks alla lastud teleskoop-sadulapost rehviparandusvahu pudeli tühjaks lasi. Ka karmide rattahüpete platsi ülevaatus oli ponnistamist ja silmade pööritamist väärt.

Nagu esimesele korrale sobilik, olid mõned väiksed kukkumised, mille eest sain medalitena paar kerget marrastust, mida sai siis kodus uhkelt ette näidata :P

Sooviksin tänada ankrumeest, kes enda trenni tahaplaanile jättis ning minu tempos tagaotsas oli nõus sõitma – tänu temale leidsin mitmel korral õige tee, kui teised kuhugile ette ära olid kadunud.

Kokkuvõtteks - pärast trenni olin väsinud, kuid õnnelik! Kindlasti läheb iga järgmise treeninguga asi veelgi paremaks!