Four wheels move your body,two wheels move your soul.....

 

Kui aprill 2017 Hispaania laagrist koju jõudsin,sain aru et peatselt tuleb uus laager ahju küpsema panna. 2017 punt oli vahva nagu RedBike Teamile kohane ja nii see 2018 laagri idee laagerduma pandigi. Kui sügisel klubiliikmetele idee välja hõisatud sai,et 2018 laager toimub samas kandis kus 2017 peatusime,täitus seltskond kiiresti. Peatuslinnaks valisime seekord Denia. Eelmise laagri ajal sai mitmeid kordi Deniast läbi veeretud ning tundus elavam-suurem olema kui Javea. Ja laagri lõpuks sain aru,et see kohavaliku otsus õigustas ennast.... Kahjuks osad 2017 laagerdujatest ei liitunud see aasta,kuid seevastu tulid uued laagerdujad nagu Kardo perega,Joe Black perega,Olivero proua,Andres, Puhh, Kaido ja Kõmmari. Eelmise aasta pundist olid Anti,Summer,Sergei ja Olivero. Kohapealne gringo Karmo liitus meiega samuti.

Majutuse leidsin pika otsimise peale ja kui Google mapsist asukohta vaatasin,siis sai kohe maja ära bronnitud,kuna asukoht oli sisuliselt kesklinnas. Maja mahutas 16 inimest ning mahtusime kenasti ära. Lennupiletid sebis meile hea hinnaga välja Airtours,tänud Leho Nõlvakule ! Kui laagri idee sai välja hõisatud,helistas Kõmmari ning ütles,et „üle tema laiba“ keegi sõidab Hispaaniasse mööda maad bussiga,super vana oled Kõmmari,küllap see Renault märk sul tagumendi peal oli pikka aega veel,aga see ei pidurdanud sind mägedes kihutama nagu noor Eddy Merckx.

Igatahes 26.märts oli Kõmmari nagu Miki RedBike poe ees oma valge raketiga ning laadimine võis alata. Tunnikese pärast tuli juba esimene pilt Pärnu maanteel vana kimamas Hispaania poole. 28.märts läksime Oliveroga Deniasse,plaan oli maja varem kätte saada ning rattad kokku seadistada,ise arvasin küll et küllap Kõmmari jõuab alles vahetult enne suurema pundi saabumist,kuid vahi värki..... Deniasse jõudes oli juba Karmo majavõtmed kätte saanud ning ootas meid. Läksime kohe linna end tankima,kohalikus hiinakas igatahes mekkis 3 eurone Himaalaja suurune portsjon imehästi ja 1 eurine hiina õlu oli kirss tordil. Arvasin ise,et küllap Kõmmari jõuab 29.märts peale lõunat,aga siis tuli kõne,et kuulge kutid ma Barcelonast läbiJ Mida kuradit oli esimene reaktsioon,küllap vana näeb juba hallukaid ja alles kusagil Prantsusmaa külas,mille nimi ilmselt meenutas ka midagi B- tähega ja kui Kõmmari passist vaadates sünniaastat,siis arvasin et küllap teeb nalja meiega ja ise ka enam ei saa aru kus riigis ta on ja üleüldse MIKS TA SIIN ONJ Aga ninanips 10 kordselt ja öösel kell 2 igatahes valge rakett  villa ees peatusJ Korralikud nukid ja embamised ning hakkasime asju majja vedama. Olivero suutis ka kargu alla saada ning liitus meiega ( olgu-olgu olid tegelikult suureks abiks ).

Hommikul panime hakatuseks enda rattad kokku,dušši all kiirelt sääred siledaks,värskelt saabunud uus RedBike Team vorm selga ( tänud Allan ja Moomoo ) ning läksime nuusutama radasid. Kohalik gringo Karmo tegi meile sellise mõnusa 55km soojenduseks. Peale trenni kohalikku Consumisse,varusime esimesteks päevadeks varud ning koju suurele pundile süüa tegema. Kohaliku Consumi kliendikaart meenutab väga meie Selveri kaarti,proovisin see aasta uuesti kliendikaardi trikki,kutt sikutas mis ta sikutas seda kaarti,aga kui nägi et valgenahkade näod on muigel,sai ise ka aru,et krdi sovjetid.....

Organiseerisin suurele pundile Valencia lennujaama vastu transfeeri,eeldasin et saadetakse 16 kohaline Sprinter,aga härrad-prouad-lapsed saabusid suurima bussiga mis ilmselt kohalikul Pablol parklast võtta oli,iga vennike sai 4 istme peal mõnusasti lebos ollaJ

Taaskord nukid,musid-kallid. Kõhud täis,mõned Joe Blacki „kissellid“ ja tuttu.

Ohh seda esimese päeva sebimist-sagimist. Tuttavad küsimused :

-         Mis õige rõhk rehvidesse

-         Kas päikesekreemi peab panema

-         Kas 1 või 2 pudelit vett

-         Kas varurehv ja pump kaasa

-         Kus mu prillid,kus mu kiiver,kus mu kingad

KlassikaJ Aga igatahes kell 10:00 oli punt koos ja tuld trenni.

Esimesed 3 päeva tegime rahulikult, välja arvatud Jürka ja AL. Teisel päeval sokutasime nad Austaga trenniJ Igatahes kui kutid õhtul koju tulid,siis nad väga jutukad polnud,aga mõned Mahonid naha vahele ja elu hakkas tagasi tulema. Aga kutid olid kõvad,aga eks löök vastu m....e oli see,kui Puhh ja Anti arvasid,et 110km sõidetud ja võib boksi keerata,siis Austa ütles et ma teen nüüd 100km trenni peale. Puhh muidugi tahtis Austaga joonele panna,aga sellest ei tulnud midagi välja J Austa „soovis“ Puhhile head teed ja kadunud ta oligi.

Peale esimest puhkepäeva hakkasime rohkem nuusutama mägesid,kes esimest korda laagris,said ka nüüd ilmselt aru,et need on mäed suure M-tähega. Ülesse said kõik,alla ka,nii et hingest oleme kõik Chuck Norrised ja alla ei andnud keegi. Sileda trassi peal oli meil reeglina punt koos,kui mäed-laskumised tulid,siis igaüks liikus omas tempos ning alati sai grupp taaskord kokku korjatud. Koos startisime,koos koju jõudsime,see oligi peamine. Mägedes tegi igaüks oma võimete piires liigutusi ja see oligi kõikse tähtsam,ise kuulad oma keha ja tead,kas on veel ressursse ja arvestasid,et palju sõidupäevi veel.

Trennipäevad olid mõnusad kõik,punt heas meeleolus,pundis pidev sumin,välja arvatud kui Puhh või Serka ette vedama läks,siis olid kõigil pead kõhu all ja kaelad esimese hammaka juuresJ

Seekordses laagris sai võetud selliseid mägesid mida eelmine aasta ei teinud, osad 16-18 %, aga kuramus,üle saime ja eneseületuse üle oli kõikse uhkem tunne,äge raisk ! Ja mulle meenusid alatihti ühe kuulsa ratturi kuldsed sõnad : Pain is temporary, quitting lasts forever

Aga laager ei koosnenud ainult spordist,õhtuti loksusime pundiga linna peale,maiustasime Denia parimates restoranides,maitsesime parimaid jooke ja vahtisime kohalikega vutti.

Ühe asja tahaks veel mainida,kui oli esimene vaba päev,siis 1 tarkpea ( kes vist ka laagrit korraldas ),arvas et kuulge kutid ronime Montgo otsa. Al,Raki,Puhh,Serka,Kõmmar,Kaido,Summer ja Ronk võtsid matka ette. No ütleme nii, et Nipernaadi oli ka targem meist,matkale mindi 2 pudeli veega ja 3 batoonigaJ Aga Montgo on vallutatud,kokku üle 700 tõusumeetri ning rohkem kui 6 tundi ! Super päev ja pundi vaimu hoidis üleval Serka,kes tegi tempot ning laulis meile ooperit ja kes kurat teab mis jura veel J Nukid Serka!

2018 laagri võtaks kokku nii :

-         Denia laagrikohana super

-         Radade valik väga lai ja avastamist on veel küll

-         Ilm oli enam-vähem ok,soe-päike aga see aasta üsna tuuline

-         Kõik sujus tõrgeteta

-         Ja mis peamine, SUPER PUNT !

Mina tänan isiklikult,kes on RedBike Rattaklubi tegemisi usaldanud,avaldanud arvamust mida võiks paremini teha,mida muuta,mida mitte muuta, tänu Teile laager oligi selline nagu ta oli ja siint saab ainult paremaks minna. Respect !

Nukid Kaidole,Aigile,Glen ( Klemmile ), Kardole, Joelile,Sergeile,Andresele, Kaisale,Gritile,Leele,Summile, Kõmmarile, Antile,Oliverole,Karmole,Puhhile !

2019 laagriplaan igatahes idanema pandud !

 

Raki tänab