Giro d' Espoo-Madis

Giro d’Espoo sai minul esmakordselt läbitud eelmisel kevadel. Ja kui talvel hakati 2017 aasta võistluskalendrit paika loksutama, ning Giro teema üles võeti, siis ma olin kohe käsi. Ikkagi teine riik, teistmoodi võistlus, äge trass ja positiivsed mälestused. Kuna peetakse ka arvestust neljaliikmeliste tiimide osas, siis saime kokku kolme tiimi jagu osalejaid. Soomlaste Girot just osalejate poolest Tartu Rattaralliga ei võrdle, kuid samas Filtri etappidele teeb silmad ette. Sel aastal oli eelregistreerunuid 942.

Soome minek oli võrreldes eelmise aastaga sellise vahega, et rattad toppisime Jahtklubi bussi, nagu varasemalt, kuid Annika bussi asemel oli lisaks Kardo enda oma ka välja ajanud. Kuna Marko Ööman ja Toomas Kõrge juba olid eelnevalt end üle lahe toimetanud, siis tegelikult oleks me vabalt ka Annika bussiga hakkama saanud. Aga ruumi oli siis seekord rohkem.

Sadamas kogunedes jagasime end kolme bussi ja check-in’Is tekkis väike segadus. Mari Tallinki töötajana saatis meile broneeringukoodi, millega pidime läbi pääsema. Mina Jahtklubi bussi roolis ja kõrvalistmel Renar ja Janno üritasime läbi pääseda esimestena. Siis selgus, et ühes autos PEAB olema Mari, teises Annika ja kolmandas Sille. Saatsime siis Janno teise bussi ja Mari tema asemel. Kui nii just PEAB!. Mari võttis koha sisse ja siis selgus, et Renar PEAB minema bussist välja ja jala laeva. Kui Renar oli jalga lasknud, siis öeldi läbi luugi, et mina ka pean jala minema. Ma siis ütlesin, et ma väga ei tahaks minna, kuna ma olen nagu roolis. Mari siis selgitas ja kamandas ja lõpuks võisime ikka kõik peale Renari laeva sisse sõita. Kaks tundi buffeerestoranis möödus päris kiirelt, lühike öö andis nii mõnelgi tunda, aga Annika juba rääkis stardiärevusest.

Stardipaika jõudsime kell 10 ja oli napp tunnike jäänud alguseni. Koos riietevahetuse ja lahtipakkimisega ja muu taolisega olime valmis 20 minutit enne starti. Soojenduseks jäi aega nii palju, et tegime 2km ringi. Giro võistlus erineb meie omadest selle poolest, et stardigruppe ei ole. On gruppidesse jagunemine keskmise kiiruse järgi. Esimene 40+, siis 35+, 34+ jne. Viimane vist 22 või 24. Gruppide ees on vedajad, tükki 4-5 ja nemad omavahel veavad ja hoiavad tempot. Anti, Marko ja Raivo sättisid end esimesse, mina, Kardo, Renar,Janno, Noel, Annika, Sille teise. Mari end tahapoole ja Toomast me stardis ei näinudki. Raivol tuli 8min enne stardipauku meelde Kuusalu Filter ja Põleva Kivi ja WC poole ta punuma pani. Jõudis õnneks kenasti õigeks ajaks tagasi. Ma ise olen vist pohhuismitablette endalegi teadmata manustanud, sest tavaliselt on mul stardikoridoris pulss 100 pauku vähemalt, kuid nüüd tiksub süda rahulikult 80 kandis. No pressure ja erilisi eesmärke minusugune just taga ei aja. Kui õnnestub kohta ja aega parandada, siis muidugi tore, kuid "veri ninast välja" pole minu teema. Teine asi mis Girol teistmoodi on see, et väga pikalt veetakse kogu võistlejate punti auto järel. Kiirusega umbes 25km/h. Arusaadavalt ka, sest ringteid, lamavaid politseinike, järske pöördeid on linnast välja sõites päris palju. Eelmise aastaga oli see vahe, et veeti 10km, kuid sel aastal lausa 15km. Seega sooja põhimõtteliselt, teha pole vaja, sest jala saab soojaks kenasti ka auto taga sõites. Kardol ikka sügeles mitu korda, et äkki ikka pressiks ka sinna esimesse gruppi, sest paar-kolm tükki, meie grupist otsustasid ikkagi minna. Ja  kui see 15km sai läbi, siis vajutati ikka korralikult. Alla 40km/h põhimõtteliselt ei lastudki ja pidi ikka kannatama. Kardo oli mul kogu aeg ees, Renar kõrval ja vahelduva eduga nägi Annikat ja Sillet. Ei läinudki väga kaua aega, kui hakkas esimesest pundist meile pudenema. Varsti oli meil Raivo ka käes. Kuna tempot alla ei lastud, siis ei olenud aega vaadata, kus ja kes pundis on, nägin vaid ees Kardot ja vahelduva eduga vahetasime Renariga positsioone. Mingeid kilomeetreid hiljem, peale kurvi vaatasin üle õla ja nägin vaid ühte Redbike vormi, kuna see oli nii viivuks, siis ei suutnudki tuvastada, kas on see nüüd Noel või Janno. Kuigi olen seda sõitnud vaid eelnevalt ühe korra, olid tõusud ja kurvid tuttavad ja tuli ka meelde tõusunukk, kus eelmine aasta maha jäin. Ise veel mõtlesin, et see aasta on kuidagi tunne jube hea. Ja nii need kilomeetrid läksid ja ei olnud seda tunnet tulemas, et ei jaksa. Vaatasin spidomeetrit 55ndal kilomeetril ja tundsin rõõmu, et pool sõidust olen kenast ära kannatanud. Vaatasin veel hommikul laevas, et umbes 75km peal peaks minema kergemaks, sest siis on ees pikemalt laskumisi. Ehk siis 20km veel ja siis on ainult vormistamise küsimus. Kardo tuli ka sõidu teises pooles meile lähemale ja oli isegi aega mõtteid vahetada. Renar järsku tegi avalduse, et kuna esimene grupp polnud väga suur ja seal on pudeneijad, ning meie enda punt samuti väiksemaks läinud, siis meil on lausa lootust esisaja sisse saada. Kui 100km oli sõidetud, siis keerasid vedajad maha ja sõit jätkus ilma nendeta. Ja ei läinudki rohkem, kui paar kilomeetrit ja tuli kaks teravamat tõusu. Esimese lõpus oli mul ja veel umbes kümnel juba vahe grupiga sees ja kohe tuli ka teine otsa. Kokku umbes 2km jagu ronimist ja kohati 8%ne tõusnurk tegi mulle ikkagi liiga ja nägin vaid kuidas Renar ja Kardo läksid. Ja siis ilmus selja tagant Noel, keda ma siis tükk maad varem üle õle viivuks nägin. Pusisime siis koos ja mõned kohalikud ka meiega, kordamööda tempot tehes. Ja siis järsku tuhises meist mööda üks meie grupi ametlikest vedajatest - 35+ silt selja peal. Õnneks Noel oli terav ja tabas selle ära ja tassis meie pundi talle tuulde. Finishini oli jäänud siis kolm kilomeetrit. Endale ta tegi vist veidi liiga, sest jala ta sirgeks lasi. Üle finishijoone ja meel hea, et sai rohkem kui veerand tunni jagu aega parantatud. Suhteliselt kiirest oli livetulemustest näha, et Anti kaotades esimesele ainult minuti, lõpetas 37na. Marko tulemus ilmus viimasena ja näitas 50ndat kohta. Samas ta ütles, et Kardo ja Renar tulid mõned minutid peale teda, seega lootus esisajasse jääda oli veel püsimas. Tulid järjest ka üle joone Toomas, Janno, SIlle, Raivo ja Annika. Ja siis oli pikem paus, ning jäime Mari lõpetamist ootama. Kuna laev väljus 16:30, siis meil ülemäära palju vaba aega just polnud. Lükkasime endomondo sisse ja see näitas, et Mari on sõitnud 75km ja kogu lugu. Keskmise kiiruse järgi saime tema oletetava lõpuaja välja arvutada ja tundus, et laeva jõudmine läheb päris napiks. Kuid Mari tuli nurga tagant täpselt õigel ajal, riided jäid küll vahetamata ja laevale jõudsime kenasti.

Kogunesime jälle restonaris, vaja oli teha korralik laadimine ja muljetamine võis alata. Sillel oli tavapärane ketiprobleem, kuid teisi tehnika alt ei vedanud. Kõigil luud ja kondid terved ja üksikud vahejuhtumid olid pigem süütud. Minu arvates enne Tartu Rattarallit ideaalne sõit, et natukene ka tõusudega harjuda. Muuseas 111ne Giro kilomeetriga koguneb pea tuhat tõusumeetrit, versus 135km Tarturattarallil koguneva 600 tõusumeetri vastu. Igatahes oli tore sõit, veel toredam seltskond ja mina olen järgmine aasta jälle käpp ;)