17. mail kirjutas mulle Ragnar messengeri, et kas sooviksin minna Giro de Espoo rattavõistlusele. Peale pikki läbirääkimisi ja hinge müümist sain linnaloa. Järgmiseks tuli seada sammud RedBike`i poodi, et endale soetada üks tuuningkostüüm. Kuna poes ei olnud muud suurust kui M, aga tahe oli nii suur, et selga ma selle endale venitasin. Ja nii saigi minust RedBike`i tiimi liige. Järgmiseks vahetasin rattal rehvid, bronnisin laevapiletid ja laupäeval viisin maantemuhvi Piritale. Kätte jõudis pühapäev, esimene kellavaatamine oli juba 3.30. Äratus oli lõpuks 5.00, kähku riided kokku, pulss punases ja takso ootevalmis. Jõudes sadamasse 6.00, arvasin, et olen üksinda ja kuupäevaga puusse pannud, kuniks saabus Jahtklubi buss. Asjad kokku, natuke check in`is jooksmist ja laevale. Kerge hommikusöök ja tiimiliikmetega tutvumine. Alguse värk, tunne oli natuke kohmetu, aga päris kiiresti sain aru, et tegemist on tõeliselt toredate inimestega ja kohmetus kadus. Kaks tundi mõnusat seltskonda ja sisemist närvi ning kohal me olimegi. Start anti kell 11 ning vaim oli selleks ajaks täiesti valmis. 35-ne grupp kadus eest nagu tuulispask. 10 km üksi komistamist, nägin tagant saabumas järgmist gruppi nagu päästearmeed. Võtsin neile kohe sappa, sain puhata ja nähes Raivot ning Annikat, sain juurde uut energiat. Selles grupisõidus oli kõik okei kuniks üks velopede, kes nägi välja nagu Soome hokimängija oma bakenbardidega, mind rammis kõigepealt valgesse Volvosse ning sundis siis äkkpidurdama. Härra sai korralikult kohalikelt sõimata, kuid kuna ilmselt ta ajumaht oli suhteliselt väike, ei saanud ta aru, et see käis tema pihta. Ja nii linnulennul saabusid minu viimased 10 km koos ilusa kollase särgig a soomlasega, kellega käis väike rammukatsumine lõpuni välja ning milles jäin seekord võitjaks mina. Finišis sain selle sama tubli konkurendiga šelfisid teha.
Oligi aeg Mari bussi tõmmata ja kiiresti jäljed teha, et paadist maha ei jääks. Tagasisõit kulges nautides prisket õhtusööki ning arutledes tähtsatel teemadel. Tunne oli hea, kõht oli täis ja seltskond mõnus. See oli minu esimene tiimiüritus ning ei saaks olla rohkem rahul. Aitäh kõigile toredatele kaasvõitlejatele. Siinkohal pean paslikuks mainida ka meeldejäävat KIILI VÄNTA ja Nexuse Hingetuna.
Lahinguväljal näeme, raisk!
Janno
Kirjuta esimene kommentaar