Maris Lillep
Hommikul ärgates ja esimese asjana aknast välja vaadates saabus hirmus tõde-vihma sadas ning tuul kõigutas puude latvu. Õues oli külm,märg ja ma soovisin kõike muud, kui minna rattaga pori sisse müttama. Veidikene lootsin,et olin öösel haigemaks jäänud. Kahjuks mitte. Väike kriipiv kurgu valu oli mööduv nähtus.
Mis siis ikka, tuli ennast riidesse panna ja kõht korralikult täis tankida. Stardis sadas juba mõnuga. Isegi sooja ei olnud mõtet minna tegema. Esimesed 5 km sai rahulikult ennast soojaks sõidetud. Muidugi toppisin ma ennast liiga paksult riidesse. 2 paksu pluusi ja kilekas peal oli ilmselgelt liig. Võtsin alguse rahulikult, sest olin kuulnud hirmujutte sellest kohutavalt raskes rajast. Samas esimene osa ei tundunudki nii hirmus. Muidugi kuni esimese laskumiseni, kui veeresin sõna otseses mõttes mäest alla nii,et lenks läks kõveraks. Ega muu üle ei jäänud, kui tuli alla jalutada, lenks otseks keerata ja võtta suund mööda serpentiine mäkke,kus ootas esimene TP punkt. Vaatasin siis, mida teised kaasvõitleja söövad ja asusin ise ka suure innuga batoonide ja geelide kallale. Kõht täis ja tõeline põrgu võis alata. Neid poriseid, kiviseid, juurikalisi laskumisi ja mäkketõuse on raske sõnadesse panna. Võitlus iseendaga algas umbes 35. km-l, kui tundus,et maailma lõpp on käes. Mille kuradi pärast ma siia ronisin? Mille kuradi pärast ma seda üldse siin teen? Mitte kunagi ei tule ma siia enam tagasi! Olin nutma puhkemas,sest ma enam ei tahtnud seal olla. Õnneks oli rajal koos minuga palju toredaid inimesi, nende hulga Liina Märtin, kes oli mulle kõige raskemal hetkel toeks ja ütles,et see osa rajast oligi kõige raskem. Tema sõnad, et peale 55,7 km TP punkti läheb kergemaks pidas paika. Tol raskel hetkel oli mul kõht lihtsalt nii tühi ja energiat ei olnud. Õnneks oli Saare TP punktis maailma parimad makaronid ketšupiga,mille ma reaalselt neelasin korraga alla, lisaks veel hunnikus saiakesi, 2 kohukest ja pudel jogurtit. Võtsin korra aja maha. Pesin ratast ja vahetasin märjad riided kuivade vastu. Tundus nagu eluvaim oli tagasi tulnud. Sõit oli kuidagi mõnusamaks läinud. Paksu metsa sees kohtusin ka ühe kutsaga,kes ikka mõniteist km-t minuga koos tuuseldas. Kui minul võttis laskumise peal tagaratta lappesse,siis kutsal lohises taguots solidaarsusest kaasa. Kahe TP punkti vahe oli 22,5 km-t. Aeg lausa lendas,kuid km-d ei vähenenud. Tundus nagu kerisin kohapeal. Aga oh üllatust,selleks ajaks kui järgmisesse TP punkti jõudsin oli mul jällegi vaakum sees ja need külmad kaneelirullid olid sel hetkel parimad. Noormees TP punktis pesi mu ratta puhtaks ning tuju oli juba täitsa okei. Lõpuni oli jäänud ainult 22,5 km. Teadsin,et lõpus on mingi kivikiller laskumine ning kohe uuesti jõhker tõus. See siis kõik ootas veel viimasel 5 km-l ees. Kui ma laskumiseni jõudsin,siis sain aru,miks selle nimi killer oli (vb oli midagi muud ka),aga mulle tundus,et see oli ikka tõeline killer. Tõelise eneseületusena sõitsin ma sealt alla ja ei kukkunudki külili. Surusin küll pidurid täiesti pooleks aga püsti jäin. Tõusul nii hästi ei läinud. Üritasin küll kõva mutt olla ja ühele tüübile näidata kuidas mäest üles minnakse aga sama kiiresti olin ma külili tüübi kõrval. Juba hakkas naljakas,sest sa ei tea, kas nutta või naerda. Naeratuse tõi näole need viimased 4 km juurikalisel singlil,mis tol hetkel tundusid nagu eriti kuki-muki. Finišisse jõudes kiljusin nagu väike plika,kes oli hakkama saanud millegi väga suurega. Kõva häälega sai lubatud,et enam tagasi ei lähe-mitte kunagi! Kuid hommikul ärgates teadsin,et tulen siia veel palju kordi tagasi :) See oli kogemus,mida ma kunagi ei unusta. Loodan,et mu keha alla ei anna ja peab vastu veel viimase hooaja sõidu-EC Saaremaa!
Kaikaid kodarasse mu kallid sõbrad!
Mis siis ikka, tuli ennast riidesse panna ja kõht korralikult täis tankida. Stardis sadas juba mõnuga. Isegi sooja ei olnud mõtet minna tegema. Esimesed 5 km sai rahulikult ennast soojaks sõidetud. Muidugi toppisin ma ennast liiga paksult riidesse. 2 paksu pluusi ja kilekas peal oli ilmselgelt liig. Võtsin alguse rahulikult, sest olin kuulnud hirmujutte sellest kohutavalt raskes rajast. Samas esimene osa ei tundunudki nii hirmus. Muidugi kuni esimese laskumiseni, kui veeresin sõna otseses mõttes mäest alla nii,et lenks läks kõveraks. Ega muu üle ei jäänud, kui tuli alla jalutada, lenks otseks keerata ja võtta suund mööda serpentiine mäkke,kus ootas esimene TP punkt. Vaatasin siis, mida teised kaasvõitleja söövad ja asusin ise ka suure innuga batoonide ja geelide kallale. Kõht täis ja tõeline põrgu võis alata. Neid poriseid, kiviseid, juurikalisi laskumisi ja mäkketõuse on raske sõnadesse panna. Võitlus iseendaga algas umbes 35. km-l, kui tundus,et maailma lõpp on käes. Mille kuradi pärast ma siia ronisin? Mille kuradi pärast ma seda üldse siin teen? Mitte kunagi ei tule ma siia enam tagasi! Olin nutma puhkemas,sest ma enam ei tahtnud seal olla. Õnneks oli rajal koos minuga palju toredaid inimesi, nende hulga Liina Märtin, kes oli mulle kõige raskemal hetkel toeks ja ütles,et see osa rajast oligi kõige raskem. Tema sõnad, et peale 55,7 km TP punkti läheb kergemaks pidas paika. Tol raskel hetkel oli mul kõht lihtsalt nii tühi ja energiat ei olnud. Õnneks oli Saare TP punktis maailma parimad makaronid ketšupiga,mille ma reaalselt neelasin korraga alla, lisaks veel hunnikus saiakesi, 2 kohukest ja pudel jogurtit. Võtsin korra aja maha. Pesin ratast ja vahetasin märjad riided kuivade vastu. Tundus nagu eluvaim oli tagasi tulnud. Sõit oli kuidagi mõnusamaks läinud. Paksu metsa sees kohtusin ka ühe kutsaga,kes ikka mõniteist km-t minuga koos tuuseldas. Kui minul võttis laskumise peal tagaratta lappesse,siis kutsal lohises taguots solidaarsusest kaasa. Kahe TP punkti vahe oli 22,5 km-t. Aeg lausa lendas,kuid km-d ei vähenenud. Tundus nagu kerisin kohapeal. Aga oh üllatust,selleks ajaks kui järgmisesse TP punkti jõudsin oli mul jällegi vaakum sees ja need külmad kaneelirullid olid sel hetkel parimad. Noormees TP punktis pesi mu ratta puhtaks ning tuju oli juba täitsa okei. Lõpuni oli jäänud ainult 22,5 km. Teadsin,et lõpus on mingi kivikiller laskumine ning kohe uuesti jõhker tõus. See siis kõik ootas veel viimasel 5 km-l ees. Kui ma laskumiseni jõudsin,siis sain aru,miks selle nimi killer oli (vb oli midagi muud ka),aga mulle tundus,et see oli ikka tõeline killer. Tõelise eneseületusena sõitsin ma sealt alla ja ei kukkunudki külili. Surusin küll pidurid täiesti pooleks aga püsti jäin. Tõusul nii hästi ei läinud. Üritasin küll kõva mutt olla ja ühele tüübile näidata kuidas mäest üles minnakse aga sama kiiresti olin ma külili tüübi kõrval. Juba hakkas naljakas,sest sa ei tea, kas nutta või naerda. Naeratuse tõi näole need viimased 4 km juurikalisel singlil,mis tol hetkel tundusid nagu eriti kuki-muki. Finišisse jõudes kiljusin nagu väike plika,kes oli hakkama saanud millegi väga suurega. Kõva häälega sai lubatud,et enam tagasi ei lähe-mitte kunagi! Kuid hommikul ärgates teadsin,et tulen siia veel palju kordi tagasi :) See oli kogemus,mida ma kunagi ei unusta. Loodan,et mu keha alla ei anna ja peab vastu veel viimase hooaja sõidu-EC Saaremaa!
Kaikaid kodarasse mu kallid sõbrad!
8 vastust