Aasta 2019 lõpus sai aasta jalaks valitud Henrik Kivilo. Selleks, et me kõik natuke kõvemad sõitjad eesoleval hooajal olla saaksime, oli ta lahkesti nõus rääkima sellest, mis teda eduni viinud on...


Kõige tähtsam Sinust:

Millal ja kuidas leidsid tee rattaspordini?

See oli 2010. aasta kevadel, kui ma null trenni ja null ettevalmistuse pealt oma lapsepõlvest pärit Scottiga (mainiks siinkohal, et ratas oli XS suuruses ning terasest raamiga ) oma peas kaua mõeldud plaani läksin teostama ning ka iseendale tõestama, et saan sellega hakkama. Võtsin kätte ja registreerisin end Kõrvemaa Elioni etapile. Ma olin pärast seda sõitu ikka nii läbi, et hing jäi vaevu sisse. Koju jõudsin ainult naise abiga ning siis läksin otse teki alla magama. Hommikul ärgates olin tuhinat täis ning nentisin, et just see ongi see, millega ma tahan tegeleda.

Sügiseks hankisin endale uue tänapäevase, õiges suuruses ratta ja hakkasin vaikselt pihta.


Miks just rattasõit on Sinu eelistus?

Alates 5. klassist kuni keskkooli lõpuni tegelesin aktiivselt kergejõustikuga, käisin palju trennis, osalesin võistlustel ja olin tõsine spordipoiss. Tallinnasse kolides, vahepeal kaitseväes käies ja pärast ülikooli astudes langes spordi tegemise isu teise- või isegi kolmandajärguliseks. Mu suurim kirg on olnud väiksest peale hoopis jalgpall. Omal ajal sai kõvasti hoovijalkat mängitud. Alatihti sai naaberrajooniga põhimõttelisi vastasseise peetud, kus ei olnud puudust pingest, vaidlustest ega raginast.

Rattasõit sai minu hobiks seetõttu, et sellega sain tegeleda täpselt siis, kui mul vaba aega juhtus olema. Ma saan oma plaanides olla vaba ja minna sõitma just siis, kui mul tekib moment ning ma ei pea kellelegi lubama mingit kindlat kellaaega ega ise kellestki teisest sõltuma.


Mis tulemust pead enda jaoks kõige väärtuslikumaks?

Kõige väärtuslikumaks pean 2019. a Eesti Meistrivõistluste hõbemedalit rattamaratonis. See on minu elu esimene eestikate medal!


Kuidas suudad ühildada pereelu ja rattasõidu? Siin on omal kohal kõik soovitused, et teised suudaksid olla sama õnnelikud kui Sina, nii spordis kui pereelus.

See on palju keerulisem, kui teistele võib välja paista. Mul on vedanud, et minu abikaasa on nii mõistev ja toetav. Ta on aja jooksul leppinud minu rattahullustega ja ma vahel lohutan teda lausega, et minust on veel palju-palju hullemaid tüüpe. See muidugi tihti ei aita, aga mõnikord päästab. Teedeehitajana mul ülemäära vaba aega paraku ei ole, ning selle vaba aja leidmine käib ikka suuremas osas pere arvelt. Väga tore on aga näha, et minu rattasõit on nakatanud ka teisi pereliikmeid. Viimastel hooaegadel on abikaasa koos lastega käinud kaasas pea kõikidel minu võistlustel ning lapsed on aktiivselt oma sõitudest (2019 hooajal ka mitmetest poolmaratonidest) osa võtnud. See teeb meele heaks!


Natuke treenimisest:

Millal tavaliselt alustad valmistumist hooajaks?

Detsembri alguses. Peab mainima, et mida aasta edasi, seda varasemaks on see muutunud.


Kuidas treenid rattahooaja välisel ajal?

2016. a talvel sain endale rattapuki. Sellest ajast alates olen tegelenud mingi kindla plaaniga teha talvine ettevalmistus. Mina olen kindlalt puki usku ja mind ei häiri toas rattaga sõitmine. Mulle lausa meeldib see! Võib-olla ka selle pärast, et ma olen külmavares ja talvel mind õue sõitma kohe kuidagi ei kutsu. Mul pole isegi vajalikke riideid selleks.


Kas käid ka lõunalaagrites?

Olen käinud laagris teatud vahedega kokku 3 korda. Kõik toimusid erinevas sihtkohas ning seetõttu on olnud need põnevad ja väga seiklusrohked. Viimane reis kestis 13 päeva, mille sisse mahtus 9 sõidupäeva ja ca 850 km. Kindlasti soovitan võimalusel laagrites käia ja osaleda, sest uusi paiku avastada on väga vinge ja rattaga sellistes paikades sõita on eluks ajaks kogemus ja mälestus. 2019 a kevadel ma laagris ei käinud, mis murdis lõplikult minu jaoks müüdi, et heasse vormi õnnestub saada vaid kevadel soojal maal laagris käies. Vastupidi, ka kodus oma plaani täites on kõik võimalik! D-vitamiini peab siis muidugi juurde võtma.


Kuidas jaotad oma sõite võistlushooajal võistlemise ja treenimise vahel?

Igal aastal kipub mõni võistlus jälle rohkem olema. Ma arvan, et suures pildis olen oma absoluutnumbrites kaunis tagasihoidlik. Samale nädalavahetusele mul veel kahte võistlust pole kogunenud, katsun ikka piiri pidada.

Puhkepäevi teen enesetunde järgi. Mingit kindlat kava mul suvel ei ole, mida ma järgima pean, nii et minu puhul on ainult enesetunde küsimus, kui palju ma treenin. Üldiselt kipub olema 3-4 vaba päeva nädalas.


Milline on Sinu treeningute ülesehitus võistlusperioodil?

Jällegi vaatan ja jälgin oma enesetunnet. Kui kere ja vaim on ikka väsinud, siis teen rahuliku kerimise. Ja ma arvan, et see ongi mul üks põhilisemaid harjutusi.

Ma tean, et ma peaksin rohkem tegema pikemaid trenne, aga tihti pole selleks lihtsalt aega.


Kui palju teed trenni maanteel ja kui palju maastikul?

Ma pole fakte kontrollinud, aga kilomeetrid jagunevad keskeltläbi pooleks. Kuid viimastel aastatel on siiski pisut suurem roll olnud maanteesõidul.


Mitu starti hooajal teed ja kui palju hooajaga kilomeetreid koguneb?

2019 a tuli kokku 12 maratoni pluss 12 kolmapäevakut. Kilomeetrite eesmärk on viimased 3 aastat püsinud mul 6000 km peal, mille ma mõnesaja kilomeetriga lõpuks ületan.


Millal Su hooaeg tavaliselt lõppeb ja kas siis võtad ka puhkuse?

Tavaliselt on see lõppenud septembri lõpus või oktoobri esimesel nädalal. Ehk et siis, kui toimub kas EC või MK viimane etapp. Peale seda ma ratast ca 2 kuud ei puutu. Oktoobris ja novembris luban ma endale head ja paremat ning koormuse seieri keeran täiesti nulli.


Kas jälgid toitumist?

Ma olen hakanud kaalu jälgima, millest on saanud meil sõbraga omamoodi hasart või võistlus. Kõige rohkem kasvatab see enesedistsipliini.

Toitumisel ma jälgin, et oleks ikkagi 3 korralikku toidukorda päevas. Vana hea supp-praad-magustoit täiesti toimib. Saia söömise olen ma ära lõpetanud, mis ei tähenda, et ma sünnipäeval tükist heast kringlist oleksin nõus loobuma. Üldiselt äärmused mulle ei meeldi ning oma toidulaualt ei ole ma 100% välistanud midagi. Söön kindlasti rohkem salateid, kui aastad tagasi ning õhtuseks maiuseks valin puuviljad.



Vaade tulevikku:

Millised on Sinu sportlikud eesmärgid ja unistused?

Oma eesmärgid saavutasin ma juba 3 aastat tagasi. Need on tänaseks suure kuhjaga ületatud. Sellisel tasemel on raske midagi rohkemat unistada või tahta. Ma olen kahe jalaga maa peal. Ma tean, et raske on jõuda välja kuhugi ette otsa, aga veel raskem on seda taset hoida.


Mida RedBike’i kuulumine Sulle annab ehk miks oled klubi liige?

RedBike’i kuulumine teritab sportlikku vaimu, lisab motivatsiooni endast kõik välja panema ja annab võimaluse olla ühe suure ning väga vinge klubi tegemistega kaasas. Meeldivalt motiveeriv on tõsiasi, et siin saan ennast proovile panna tugevate sõitjate seas. Selline sõbralik konkurents aitab kindlasti edasiminekutele kaasa.


Millised on Sinu ootused RedBike Rattaklubi suhtes? Mis võiks tulevikus olla veel parem?

Minu suur soov oleks see, et RedBike’i tiim osaleks ka võistkondlikes teatesõitudes. Võimekus , et selles edukad olla, on meil igati olemas. Asi on vaja lihtsalt ette võtta ja ära vormistada.


Mida soovid või soovitad oma klubikaaslastele?

Harjutamine teeb meistriks ja kes kannatab, see kauem jaksab. Hea ratturi omadus on olla järjepidev ja väga suure tahtejõuga, siis on lõpuks kõik võimalik!