Peale Otepää maratoni teadsin kohe,et enam ma EC lühikest distantsi sõitma ei lähe. Mõeldud tehtud! Registreerisin ennast jällegi ümber pikale distantsile.
Laupäeva hommik - vihma sajab,tuuline. Väkkk-kõik see,mis mulle kohe üldse ei sobi ehk siis porine rada. Otepääl kukkusin pori sisse nii,et vasak käsi oli eelmise nädalani paistes ja jõhkralt sinine. Minu naiselik kaubanduslik välimus oli juba ammu kadunud ning see mind ei morjendanud. Pigem see valu,mis sinikatega kaasnes. Aga, mis seal ikka. Ise ma ju valisin selle tee. Kohati mulle tundub,et see on minu proovile panek. Eelmisel aastal sõitsin ju ainult Marimetsa Kappi ilusa päikselise ilmaga. Nüüd siis saanud rahet,vihma,tornaadot jne :-)
Käib stardipauk ja ma olen täiega väge täis. Mõtlesin: "Täna tuleb ikka mega sõit!" Panin eesmärgiks ühe stradikoridori võrra tõusta. Sain sõita umbes 5km, kui käis raksatus. Sadul tundus veits imelik, aga vb ma kujutasin seda ka ette. Ei, ma vist ikka ei kujutanud seda ette,sest veel üks auk ja post oleks mul kuskil valusas kohas olnud :-) Tulin rattalt maha ja võtsin sadula koos postiga raami küljes ära. Kohe jäi minu kõrval seisma üks noormees,kellel olid juhtumisi kaasas tangid :-) küll ta kangutas,et seda posti raami seest kätte saada. Samal ajal lehvitasin oma katkise sadulaga kaassõitjatele. Vabandasin ka noormehe ees,et tal minu pärast sõit halvasti läheb. Ta ei lasknud ennast sellest häirida vaid oli väga õnnelik,et mind aidata sai. Sadulaposti soovis endale mälestuseks jätta (finishis andis ta selle mulle siiski tagasi). Sai siis sadula tagasi raami sisse, aga oh õudust -  see oli 10 cm lühm kui mulle oleks sobinud. Nüüd oli mul BMX ratas. Ma olin nägu kääbik sadulas :-) Mõtlesin,et sõidan ühe ringi ära ja katkestan. Aga kuidagi hoog oli nii suur,et kui esimene punane RedBike kostüüm paistis andis see veel rohkem jõudu. Need olid Annika ja Kõmmari. Juhuu-ma polegi nii lootusetult kaugel. Kõmmari pani minus korra mööda ja ütles nii mööda minnes,et mägine osa on alles eest :-)Mul oli peas ainult mõte oma ilusatest jalgadest,mis olid kokku surutud nagu spiraalmakaronid. Aga ma siiski ei tunud,et peaks katkestama. Sain siis veel ühed tüübid kätte,kes imestunult küsisid,et mida ma seal teen?  See andis veel rohkem powerit ja ma muudkui andsin tuld. Ja ohoo, jällegi mingid punased mul ees - Kõmmari ja Marleen. Rajal oma inimesi näha on ikka mega hea tunne. Vaatasin kellalt,et lõpuni pole enam palju jäänud. 10 viimast km oli aga kõige raskem. Jalad lõid tuld välja ja siis mõtlesin küll,et tulen maha. Vaheldumisi sõitsin püsti ja istudes. Inimesed tundsid muret, kuidas ma nii küll sõita suudan. Üks härra soovitas magneesiumit võtta,et krampe ei tekiks. Aga ma ikkagi otsustasin lõpuni sõita,sest nii palju oli juba möödas. Ja kes mind keset metsa seal otsida oleks osanud??? Viimased tõusud, kui kuulsin,et keegi hüüab: "Maris,pane täiega, nüüd on viimane tõus!" Pigistasin silmad kõvasti kinni ja väntasin üles. Kui mäe otsa jõudsin,siis mingi tüüp ütles,et tegeliklt on üks tõus veel. Ise mõtlesin, et krdi Maive valetas mulle :-) Tema ju hüüdiski,et viimane tõus jäänud. Finishisse jõudes olid paljud üllatunud,et ma üldse lõpetasin. Jutud olid juba finisisse jõudnud,et olin katkestanud. Mkmk, ma ei ole ju mingi allaandja :) Kõik,mis ei tapa teeb tugevaks!
Pühapäeval sõitsin Marimetsa Kappi ja viisin koju puidust medali ja 4 pakki juustu - nädalavahetuse eesmärk osaliselt täidetud. Muide,aasta tagasi Matsalu võistlusel wc järjokorras seisid minu ees Maive ja Marleen. Ma ei olnud neid kunagi näinud ja ei teadnud, kes nad on. Ise mõtlesin samal ajal,et nad on niii ägedad ja ma väga sooviksin nendega samasse klubisse kuuluda :-)

Maris