Tehniliselt raske raja ilu ja valu
Kose RM-l ma osalesin täitsa esimest korda. Olin ainult kuulnud jutte sellest, et see on väga raske jne. Noh ja oligi raske ja ma mitmeid kordi kirusin ennast, et vähe trenni teinud ja homme hakkan tubliks jne. Aga no see ei päästnud mind kuidagi, tuli ikka edasi nühkida selle vormiga, mis oli. Protokolli järgi olingi seekord ikka kohe piinlikult aeglane, aga ma ajan selle kõik pori ja nende libedate juurikate süüks, mis lõpus seal oosi peal olid, sest seal ma sõita ei osanud. Pluss korra lendasin ikka mõnusa kaarega võssa ka - ühel laskumisel, kus jõudsin mõelda, et oi ma olen ikka kõva mutt, siuke kiirus, et hoidke kõik alt.... ja siis tuli all tegelikkus vastu ehk mingi märg + viltune juurikas, mis viskas mind hoogsalt võssa. Õnneks sain jalad lahti ja puud peatasid hoo kinni, aga no ära ehmatas see küll. Minu ees üks meesterahvas oli vist samasuguse lennu teinud, sest naeris, et siin vist kõik lendavad. :) :) Edasi panin hullult pikalt jumala uhkes üksinduses, mõtlesin täitsa mitu korda, et krt äkki ma olen eksinud ja kuhugi valesse suunda põrutanud, aga no ei... märgid näitasid, et olin ikkagi sellel võistlusel kuhu ma tulnud olin. :)
Igatahes olin ma õnnelik kui see lõpuks tehtud oli, pluss suutsin seekord ühest oma "konkurendist" täpselt koha võrra eespool finišeerida, see tegi juba tuju heaks. :D
Ja üks imelik fakt veel... Kuidagimoodi magasin ma maha selle veetakistuse koha, oleks taht seda hullult proovida, aga no mina ei tea, kuidas ma sealt mööda panin. Enda meelest nagu ei lõiganud küll kusagilt, aga no seda kohta minu rajal ei olnud ja sellest isegi kahju. See oleks olnud lahe elamus.
Ja taas lõpetuseks, nii armas oli 36.-l km (või mis iganes km see oligi) näha, et ka mind oodatakse.... Andres istus kenasti kivil ja ootas kuniks alalhoidlikud seeniorsportlased tast mööduvad ja oma pudeleid maha loobivad. :) :) :) - Nii et minu tänusõnad talle ka!!! Varsti sõidame jälle!