Juba Rakkes mulle tundus, et keha käitub ebaloogiliselt – nimelt enne seda oli trennides rõhk mahul ja intensiivsus oli väga minimaalne, kuid maratonil liikusin päris kenasti. Nüüd Kosel oli olukord vastupidine, treeningul rõhk intensiivsusel. Puhkus võinuks tähendada maratonil mingit särtsu, aga tegelikult sai mu võistlus läbi juba sama nädala teisipäeval kui keha otsustas alla anda ja jalalihastesse põrguvalu tekitama hakata. Ma siiski tahtsin väga osaleda ja terve nädal sai tegeletud enda väänamisega, massaažirullil kõvasti rullitud ja lihaseid teipides. Laupäeva hommikul pakkisin ennast koos jalgrattaga auto peale ja märkamatult võistluskeskuses olingi…Soojendusel andis parem reis natukene tunda, aga peale pikka kerimist ja mõnda kiirendust valu kadus ja sai siiski suhteliselt rahumeeleselt starti minna.
Startisin seekord 2.koridorist kuna esimesse pandi EMV arvestuses sõitjad. Üldiselt alustati suhteliselt viisakalt ja trügimist väga polnud. Üpriski alguses olevas esimeses mudamülkas oli tekkinud 2 trajektori – kui muidu olen üpriski hea raja valija, siis seekord valisin ma aeglasema liini ja nägin kuidas minu seljataga liikuv Mihkel, kes valis teise liini, oli juba poolel tõusul kui mina alles mülkast välja sain. Ma ise arvan, et see olukord rikkus mul raja esimese poole ära, kuna tahtsin kohe minna vahet kinni õmbama, aga suutsin ennast nii punasesse sõita, et peagi algavatel singlitel jäin sellises olekus päris hätta. Soola haava peale puistas veel see, et olin oma grupi esimene sõitja ja iga tehtud viga suurendas mu ebakindlust ja peagi tundsin, et ei saa enam üldse hakkama. Lõpuks võtsin otsuse, et astun korraks kõrvale ja lasen kogu seljataguse mööda.
Restart tehtud ja hakkasin vaikselt otsast pihta. Flow läks järjest paremaks ja peagi hakkas paistma minu mööda lastud seltskond. Ühel kruusalõigul nägin tagant tulemas 4 liikmelist punti ja otsustasin, et ootan nad järgi. Nad vedasid päris hea tempoga ja enne metsa tagasi minekut suutsin ma sättida ennast 2. positsioonile ja 1km hiljem selja taga enam kedagi polnudki vaid hoopis jõudsime eesolevale pundile järgi. Nüüd tundus kõik taaskord enam-vähem kontrolli all olevat.
Paunküla metsaradadelt tagasi tulles olime suutnud 3kesi kuidagi ülejäänud seltskonnalt eest ära saada. Isegi tekkis mingi lootus, et ehk saame ees veel kedagi kätte, sest pikematel lõikudel paistis ees üks 3- liikmeline seltskond, aga mõtteks ta paraku jäigi, sest nüüd hakkas mul pihta raske hetk nr 2. Kätte jõudnud järskudele tõusunukkidele ei saanud ma kuidagi rütmile pihta ja pidin jala maha panema, samal ajal eesolevad sõitsid üles. Pealtnäha lihtsatel laskumistel suutsin korduvalt lenksuga tabada puid ja taaskord pidin jala maha panema ning hoogu uuesti üles kerima hakkama. Olin nii hädas ja enesetunne ka lootust väga ei andnud. Suutsin vaid mõelda, et mis hakkab saama viimasel 15km, kuuldavasti pidi olema raja kõige raskem osa.
Katsusin nüüd ökonoomitada niipalju kui oskasin, jälgisin, et joomine ja geeli tarbimine oleks paigas. Aegajalt julgesin isegi piiluda üle õla, saamaks kinnitust et seal on tühjus. RB jootmisalast läbi sõites tegin näo, et mul on kõik jubedalt kontrolli alla ja heinamaa tõusu võtsin isegi sadulast püsti . Teisalt sain jällegi kaasaelamisest päris hea emotsiooni ja järgmised 2km sõitsin selle arvelt. Siinkohal ma väga tänan kaasaelajaid selle lisaenergia eest.
Nüüd siis hakkas see kurikuulus viimased 15km-t… Kuskilt olin kuulnud, et seal pidi olema mingi jube turbaala, mis täiega imeb. No sõitsin ja sõitsin, aga sinna ma küll kohale ei jõudnud. Peagi sain aru, et karta enam pole midagi ja tuleb lõpuni pingutada. Juhtus ka üks pisut koomiline seik, kus 9km enne lõppu üks murelik autoga seenel olija küsis: „Kas teid tuleb veel palju?“. Mina aga esimesehooga kuulsin , et kas on veel palju minna ja vastasin, et ei, ainult 9… Nüüd on kuskil kodus üks mees, kes mõtleb, et need ratturid numbritest küll suurt midagi ei tea.
Kohale ma ikkagi lõpuks jõudsin, kusjuures viimased 20km sõitsin ma täiesti üksi mis tekitas juba vaikselt H100 tunnet. Protokolli kanti kohaks 42, mis XXL sõidupuhul võiks olla nii ca 10 kohta parem. Õnneks kuna ma olen üpriski andetuma poolne harrastussportlane, siis ma selle hooaja peaeesmärgiks ei seadnud ka EMV – kehv lugu oleks olnud nädala algul teada saada, et ega minust seal väga sõitjat pole, samas eks siis oleks olnud ka ettevalmistus teistsugusem. Küll aga, ma olen järjepidev ja ehk kunagi M50 klassis saab olema EMV teise tähtsusega minu jaoks.
Fotot - Janne Epner
Kirjuta esimene kommentaar