Kuidas ma borrelioosi kiuste vanuseklassi Eesti meistriks sain
Alustan siis sellega, millega eelmise aasta Kose 7 järve rattamaratoni lõpetasin - kõige raskem MTB rada nii vaimselt kui füüsiliselt. Jään endiselt selle arvamuse juurde, kuid lisan, et ka väga ilus ja ägeda maastikuga rada. Oleks vaid aega ja jaksu olnud seda ilu nautida. Tegelt korra isegi oli. Jõuan selle juurde õige pea.
Alustan hommikust, kui stradipaika jõudes oli ilm ilus ja enesetunne hea. Vist oli. Ega ma hästi enam ei mäletagi. Kes siis häid asju ikka mäletab :D Seda tean, et vihma hakkas sadama alles siis kui teel koju olime. Halleluuja, mõtlesin omaette. Kuskil keegi siiski hoiab ja armastab meid, sest väga ei oleks ette kujutanud seda sõitu, kui lausvihma meile pähe oleks kallanud.
Stardikoridor oli sellel aastal minuarust veidi naljakas, kui EMV sõidu naised ELIIT 4k pandi 1.stardikoridori ja meie ülejäänud MITTEELIIDID saime teise koridori. Lint oli kenasti vahel, mis nagu ikka eemaldati 1 min enne starti. Mäletan, et eelnevatel aastatel on peale stardipauku väga rahulikult üleskoos teele asutud, kuid sellel aastal pandi selline litter, et ma ei osanud seda oodata ja olin enda üllatuseks korra viimane. Sellest pead norgu ei lasknud, sest mul võtab käimatõmbamine alati veidi rohkem aega kui teistel. Nagu mainisin, siis pandi kohe korralik litter ja kõik olid kadudnud. Oma peas mõtlesin,et palju aega annan, et eliidist nö maha jäädakse. Ma võtsin suht rahulikult ja ei üritanudki nendele järgi tõmmata vaid rahustasin teisi ja tegin ettepaneku mitte ennast kohe kotti sõita vaid teha oma sõitu max pingutusega. Õnneks kõik olid minuga ühel meelel ja meie sõit saigi alata. Väga lahe oli naistega üheskoos sõita. Singlitel ja laskumistel olin viisakas ja lasin tugevamad endast ette,sest mis ma ikka seal töllerdan ja takistan, kui tean, milles olen tugev ja milles mitte. Pool sõitu saime ühes koos kihutatud, kuid siis hakkasime kuidagi laiali valguma. Mingi hetk jäin Õnne-Liinaga kahekesi ja see oli lahe. Ta on metsas singlitel mega osav ja nii mõnna on kellegi endast parema taga sõita ja mitte mõelda, millista rada valida. Kahjuks sai see õnnetunne mingi hetk läbi ja ma ikaldusin kuskil muda sees. Vist. Neid kohti oli pärast päris palju kus ma ikaldusin. Minu jaoks oli kõige raskem osa kraaviäärne tõusude rohke ja väga juurikased kilomeetrid. Teate ju küll, seal samas oli ka sein, kust ma ei jaksanud isegi jala enam üles minna. Imelik, et Janne suutis välja võluda pildi, kus ma naertan. See oli fake naeratus, sest enda sees ma raudselt nutsin. Enne seda rasket osa läksin üleni kuumaks ja jald ei liiknud. Tundsin, et see ei ole minu keha ja ma ei saanud aru mis minuga toimus. Päris alla ma ei tahtnud anda aga teadsin ka seda, et lõpuni sama tempoga sõita ei suuda. Lubasin endale, et viimase osa rajast kulgen rahulikult läbi. Peaasi, et kraavi ei kukuks. Mingi hetk kuulsin selja taga hingeldamist ja kui see hingeldav hääl teatas, et on Triin, siis mu nägu läks isegi korra naerule. Triin on kõige positiivsem ja armsam inimene, keda ma rattarajal kohanud olen. Kui ta teada sai, et mu olemine on sit´ siis teatas ta, et ei jäta mind üksi ja koos lähme võiduka lõpuni. Nii saigi Triinu tuulde võetud ning märgatud seda ilusat põdrasammalt ning pohlasid enda ümber :D Samuti viitas Triin sellel, et oleme õnnelikud, et meil on 2 kätt ja 2 jalga ja me saame koos seda ilu nautida. Põhiline, mida ma ei unusta: "Maris, teaduslikult on tõestatud, et kui rasketel hetkedel naeratada, siis läheb kergemaks. Nii et suunurgad nüüd üles ja annab minna!" Andsime minna ja koos käsikäes tulime üle finišijoone. Olin õnnelik ja uhke enda üle, et selle raske maratoni ära tegin. Hiljem tuli küll haavu lakkuda, sest taastunud ma ei ole veel tänaseni. Sellel on ka põhjus. Mingi nõme puuk hammustas mu kannist tüki ja nüüd siis palun jumalat, et pühapäeval saaksin Ironmani stardis olla. Elan tund korraga ja vaatab mis saab. Oma peas aga mõtlen, et mis või kes mulle sellel hooajal räigelt kaikaid kodaratesse viskab? Mida mulle elu õpetada ja öelda tahab? Tõmba juhe välja ja istu diivanil -no way, ma ausalt ei suuda seda. Sport on minu elu osa ja kui ma peaksin selle osa oma elust eemaldama, siis ma lõpetan hullaris. Aga üks on kindel, alla ma ei anna ja nii nagu heale ajale järgneb halb, siis igale halvale ajale järgneb hea :D
Fotod: Janne Epner ja Sirli OttisAlustan hommikust, kui stradipaika jõudes oli ilm ilus ja enesetunne hea. Vist oli. Ega ma hästi enam ei mäletagi. Kes siis häid asju ikka mäletab :D Seda tean, et vihma hakkas sadama alles siis kui teel koju olime. Halleluuja, mõtlesin omaette. Kuskil keegi siiski hoiab ja armastab meid, sest väga ei oleks ette kujutanud seda sõitu, kui lausvihma meile pähe oleks kallanud.
Stardikoridor oli sellel aastal minuarust veidi naljakas, kui EMV sõidu naised ELIIT 4k pandi 1.stardikoridori ja meie ülejäänud MITTEELIIDID saime teise koridori. Lint oli kenasti vahel, mis nagu ikka eemaldati 1 min enne starti. Mäletan, et eelnevatel aastatel on peale stardipauku väga rahulikult üleskoos teele asutud, kuid sellel aastal pandi selline litter, et ma ei osanud seda oodata ja olin enda üllatuseks korra viimane. Sellest pead norgu ei lasknud, sest mul võtab käimatõmbamine alati veidi rohkem aega kui teistel. Nagu mainisin, siis pandi kohe korralik litter ja kõik olid kadudnud. Oma peas mõtlesin,et palju aega annan, et eliidist nö maha jäädakse. Ma võtsin suht rahulikult ja ei üritanudki nendele järgi tõmmata vaid rahustasin teisi ja tegin ettepaneku mitte ennast kohe kotti sõita vaid teha oma sõitu max pingutusega. Õnneks kõik olid minuga ühel meelel ja meie sõit saigi alata. Väga lahe oli naistega üheskoos sõita. Singlitel ja laskumistel olin viisakas ja lasin tugevamad endast ette,sest mis ma ikka seal töllerdan ja takistan, kui tean, milles olen tugev ja milles mitte. Pool sõitu saime ühes koos kihutatud, kuid siis hakkasime kuidagi laiali valguma. Mingi hetk jäin Õnne-Liinaga kahekesi ja see oli lahe. Ta on metsas singlitel mega osav ja nii mõnna on kellegi endast parema taga sõita ja mitte mõelda, millista rada valida. Kahjuks sai see õnnetunne mingi hetk läbi ja ma ikaldusin kuskil muda sees. Vist. Neid kohti oli pärast päris palju kus ma ikaldusin. Minu jaoks oli kõige raskem osa kraaviäärne tõusude rohke ja väga juurikased kilomeetrid. Teate ju küll, seal samas oli ka sein, kust ma ei jaksanud isegi jala enam üles minna. Imelik, et Janne suutis välja võluda pildi, kus ma naertan. See oli fake naeratus, sest enda sees ma raudselt nutsin. Enne seda rasket osa läksin üleni kuumaks ja jald ei liiknud. Tundsin, et see ei ole minu keha ja ma ei saanud aru mis minuga toimus. Päris alla ma ei tahtnud anda aga teadsin ka seda, et lõpuni sama tempoga sõita ei suuda. Lubasin endale, et viimase osa rajast kulgen rahulikult läbi. Peaasi, et kraavi ei kukuks. Mingi hetk kuulsin selja taga hingeldamist ja kui see hingeldav hääl teatas, et on Triin, siis mu nägu läks isegi korra naerule. Triin on kõige positiivsem ja armsam inimene, keda ma rattarajal kohanud olen. Kui ta teada sai, et mu olemine on sit´ siis teatas ta, et ei jäta mind üksi ja koos lähme võiduka lõpuni. Nii saigi Triinu tuulde võetud ning märgatud seda ilusat põdrasammalt ning pohlasid enda ümber :D Samuti viitas Triin sellel, et oleme õnnelikud, et meil on 2 kätt ja 2 jalga ja me saame koos seda ilu nautida. Põhiline, mida ma ei unusta: "Maris, teaduslikult on tõestatud, et kui rasketel hetkedel naeratada, siis läheb kergemaks. Nii et suunurgad nüüd üles ja annab minna!" Andsime minna ja koos käsikäes tulime üle finišijoone. Olin õnnelik ja uhke enda üle, et selle raske maratoni ära tegin. Hiljem tuli küll haavu lakkuda, sest taastunud ma ei ole veel tänaseni. Sellel on ka põhjus. Mingi nõme puuk hammustas mu kannist tüki ja nüüd siis palun jumalat, et pühapäeval saaksin Ironmani stardis olla. Elan tund korraga ja vaatab mis saab. Oma peas aga mõtlen, et mis või kes mulle sellel hooajal räigelt kaikaid kodaratesse viskab? Mida mulle elu õpetada ja öelda tahab? Tõmba juhe välja ja istu diivanil -no way, ma ausalt ei suuda seda. Sport on minu elu osa ja kui ma peaksin selle osa oma elust eemaldama, siis ma lõpetan hullaris. Aga üks on kindel, alla ma ei anna ja nii nagu heale ajale järgneb halb, siis igale halvale ajale järgneb hea :D
Kirjuta esimene kommentaar