Ma olen alati Kose radu armastanud. Sellele vaatamata, et eelmisel aastal katkestasin ratta lagunemise tõttu. Seekord olin ratast ette valmistades eriti hoolikas (jah, käiguvahetaja kinnitus üle keeratud, ketil värske vaha ja Shram laetud). Olin enesekindel ka selles osas, et kui katkise rattaga läbi ei saa rääkida, siis katkise õla võib kinni teipida ja ikkagi sõita.
Enne starti ütles Maris, et minu vanuseklassis kedagi teist üldse pole. Natuke oli kahju, sest parem võidetud pronks kui üksi saadud kuld teadagi. Aga no teele me oma pisikese naiste seltskonnaga asusime, imehea oli startida, mis seal salata. Ei mingit sebimist ega kitsastel passimist. Samas - üksi sõita on jälle igav, kui tagant hakkas mehi tulema, innustas see ennast ka jälle suurema hooga pingutama, mitte lihtsalt kulgema.
Esimene pool oli täitsa hea olla. Õlg ei valutanud eriti ja see flow, mis singlitel nii tähtis on, oli täitsa olemas. Teate küll seda tunnet, et usaldad ennast, ratast ja ka rajameistreid, et pidureid liiga vaja pole puutuda ja saab väikese vaevaga palju tehtud:-).
Tagasiteel oosidel, eriti peale seinatõusu kadus see flow ära. Kontrollisin, kas olen piisavalt joonud-söönud ja muidugi selgus, et olin ca 3 tunni peale pool liitrit joonud. Õlg tegi selleks ajaks juba korralikult haiget ja tõrjus janu jmt tagaplaanile. Siis pidin endale seda meenutama, mida ma oma lastele alati ütlen - isegi kui tundub, et asi pole söögis-joogis, siis ikkagi söö ja joo! See on ainus, mida enesetunde parandamiseks teha saab!
Vähehaaval läks paremaks ja viimane 20 km oli jälle tore. Rajameister oli mäkra mänginud ja põhisõidu lõpusiltidele jätnud lisamata, et xxl, ärge muretsege, ka teie peate siin olema, olin mures ja mott kippus kaduma. Porter racingust keegi ütles, et rada õige ja üksiti sain temaga koos ühe vastutuulekruusa ka läbi. Tuju jälle hea ja lõpp tuli kergelt.
Arvasin, et olen aegade aeglaseim, aga protokoll näitas kaotust N50-55 võitjale paar minutit, mis on tavaline. Tõsi, vahel olen Agnesest ees ka, aga siiski. Nii et päev jäi ikka plusspoolele ja kuna sellest aastast enam vanurite klasse ei liideta vastavalt EJL otsusele, sain diplomi ka. Veits piinlik on, kui kedagi võita polnud, aga need 55+, kes kasvõi Rõuget sõitnud, millegipärast ei tulnud. Vbl eemise aasta Agnese ja teiste pettumus kui võistluse hommikul klasse liideti, oli veel meeles ja puudus info, et enam nii ei tehta. Ehk on meid järgmisel aastal ikka rohkem juba - kui on, mille peale sõita, siis vast ka sõidetakse!

Fotod - Agnes Pajur ja Sirli Ottis