Minu elu teine Estonian Cupi poolmaratonil  osalemine oli suure küsimärgi all, sest sellele eelneval kolmapäeval õnnestus mul Kolmapäevakul 2x üle oma ratta lennata+veel otse okkalisse põõsasse. Tulemuseks on mul "maailma kaunimad" jalad. Neljapäeval käisin veel põlvest vedelikku välja võtmas. Terve elu käis silmade eest läbi. Nii kuradi valus oli. Aga see selleks..
Otsustasin,et kui Põleva Kivi ajal põlv valutab,siis sõitma ei lähe. Stradis kadus loomulikult valu ja esimest korda elus oli mul stradis pulss 134. Minu jaoks oli see ikka väga palju,sest kõige kõrgem pulss mis mul võistluste ajal olnud on 168 äkki :D Tõotas tulla elu parim sõit,sest energiat oli ikka megalt. Startisin teisest stardikoridorist, mis tähendas seda,et ainult väga head sõitjad olid mu ees. Nende kannul lendasin nagu kuul. Päriselt. Kuni selle hetkeni,mil oli sõidetud 2,5km ja käis suur pauk ning mul purunes rehv. Vot see oli ikka ulme,mis emotisoon siis välja lõi. Sellised sõnad ei ole kunagi mu suust välja tulnud :D Loomulikult koledad sõnad koos pisaratega. Ma olin nii kuri ja kurb. Ega siis midagi. Võtsin ratta käe kõrvale ning hakkasin starti tagasi jalutama. Vaatasin kuidas viimane kuriisija minust mööda sõitis. Ega need pisarad ei aidanud,sest mul polnud uut sisekummi ja ega ma seda vahetada ka ei oleks osanud. Aga oh imet, järsku ilmus välja nö laibakoristusmeekond, kes lahkesti vahetas ära mu kummi ning lubas ka grupile järgi aidata. Mõtlesin veel,et ega sellel kõigel mõtet pole,sest möödas oli juba 20 min kui vimased sõitjad minust möödusid. Laibakoristajad arvasid,et parem on rada läbi sõita kui lihtsalt alla anda ja katkestada. No ja ega ma pole siis mingi allaandja. Kahjuks nemad mind gruppi tagasi ei aidanud,sest kohe kõndis vastu üks noormees oma katkise rehviga. Ega siis mul muud üle ei jäänud kui puid alla panna ja lihstalt pingutada nii palju kui torust tuli. Igal suuremal ristmikul olid sõdurpoisid, kes kahjuks ei suutnud mind motiveerida,sest küsimusele, kas teised on väga kaugel, tuli vastus et ojaaaa. Ikka väga,väga kaugel :D Korraks tekkis tunne,et mida ma tõmblen, nagunii kätte neid ei saa... aga see oli ainult korraks. Võtsin ennast kokku,sest ma ei tahtnud viimane olla. See oleks minu jaoks olnud valus mark :D Ja teate mis, ma sõitsin niiiiiiiiii kiiresti,et sain järjest inimesi kätte. HG lõigul olin lausa 35-s,mis tähendas seda,et jõudu mul oli :)
Finišisse jõudes olin ma väga õnnelik,et sellise võidusõidu endaga teinud olin.
Rada meeldis mulle väga. Ootan huviga järgmist etappi :)
Mõistlik oleks hakata harjutama liivakastis sõitmist, bunny hopi ja no rehvivahetuse õpetus kuluks ka loomulikult ära