Kui kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest kuidas viimase 20aasta jooksul olen Rõuges käinud ja tutvunud motoriseeritult. Ehk on sealkandis küll enduro mootorrattaga, maasturitega käidud seenevõrgustikku kaardistamas, talvel mootorsaanidega seigeldud ja võisteldud siis seoses ealise iseärasusega tuli plaan see ka kondiauruga läbi ajada. Selgelt on veel meeles need tõusud ja mudamülkad kus mootorist kostus imelikke helisid mootori kreeni tõttu, käigukastist vingumist ja veoajami kahtlast raginat. Seekord oli sama ainult nüüd tegi neid imelikke häälitsusi minu oma kere.
Ehk teisisõnu täpselt ei oska kirjeldada mis ma sellle tee ette võtsin aga jus siis oli vaja.
Mõni päev enne üritust vaatasin google mapsist palju sinna ikka maad sõita oli siis selgus et pea 300km siis otsustasime liikuda võistlustandrile lähemale juba eelmisel õhtul. Plaan oli jääda Võrru Tamula järve äärde.
Kuna oli esimene ilus suveõhtu siis reedel oli loomulikult Tamula järve rand noori täis kes kella umbes kella 04:00 avastasid maailma erinevaid mõttesähvatusi rüübates või suitsetades sinna kõrvale…
Ilm oli igati soosiv, kena päiesepaiste, tuulevaikus. Selge oli see, et toopäev ei pea panema 5 kihti riideid ega karupükse. Stardipaigas sujus kõik, numbrid, joogid valmis, RB telk püsti ja päevitustoolid välja, kuigi jah ega seal päevitajaid ju polnud - kõik võtsid ju mudavanne või siis kraapisid mööda mäeseina ennast üles nagu metssead peale avajahipäeva.
Enamus rattureid käisid ka rajaga tutvumas/soojaks sõitmas. Räägiti, et ainult ühest servast saab läbi, paremalt-paremalt, vaata et sa vasakule ei lähe. Mul tõusis pulss juba selle jutupeale 150. Ise lubasin endale et jummala eest seda ära unusta muidu olen kuses omadega.
Loomulikult selgus veel, et kui tavaliselt tulevad vanemad oma lastesõitu ka vaatama siis kohapeal selgus et see on hoopis peale meie starte seega embasin on just 7a saanud tütart ja mainitsesin et nüüd pead ise elus hakkama saama. Nutuvõru ümber muutus kui andsime talle 4 eurot et pärast sõitu saaks jäätist ja limonaadi osta. Kes ütles et õnne ei saa osta!?!
Start 46km sõidule algas rauhulikult. Otsustasin, et ei tea kuidas ma seda värki kannatan siis istun lõpus ja vaatan mis juhtuma hakkab. Algus oli palju lubav, selline tolm tuli oma 500 ratturi alt lendu et niigi viimased 4 nädalat köhaga võidelnud siis nüüd tahtis kops koos maksaga köhides koonuvahelt välja lennata. Kohe varsti laskumine, ojad ja siis see muda. Paremalt, paremalt….kõik läks nagu valatult ainult et kõik seisid. Seal tekkis selline tropp et oleks võinud vahepeal ühe uinaku teha. Aga see läks üle sest siis tuli kohe hakata ka tõusma. Esimese tõusu lõpuks oli hing nii kinni, et korra juba mõtlesin katkestamisele. Eesti mees on tantsulõvi ja ei sõida ennem ennast soojaks. Minusugune raskeveok peab vähemalt 10km sõitma et õlid soojeneksid ja mootor vabalt hingama hakkaks. Lisaks suureks avastuseks oli et nn. “tsainikke” oli seal võistlejate hulgas veelgi. Väike oksake teel, peame kinni ja jala üle, väike põks mäest alla ja üles,peame kinni ja jala jne. Kuna rada oli kitsas ju enamus aega siis möödaminek oli komplitseeritud aga andis hea võimaluse taastumiseks. Kiiret ju polnud….!
Mõned sinkud edasi jäin kuulama kas seal indlev põderalehm puu otsas, vaatasin üles ja nägin ratturit kes ronis mööda seina üles. Ise veel mõtlesin, et mis ta küll sinna ronis. - ei tea kas kukkus kusagilt alla…? Hetke pärast avastasin end sealt samalt seinalt ning päriselt-päriselt tuleb sealt üles minna. Tegelikult oli seda nati, pärast juba sai sõita aga eemalt tundus see rattur nagu mägikits Himaalaja mäestikus kes osavalt hästi valitud kivikeste peal hüppab.
Kuskil tuli väike jupp asfalti, rajaturvaja naeratas meelalt ja ütles et naudi… ei saanud aru! Siis mingi juppike kruusa. Panin kohe oma oskused mängu ja vajutasin. Jõudsin teeristi - ei ühtegi silti, linti mitte midagi. Juba haarasin telefoni et hakkan korraldajale helistama ja sõimama mis korraldus see selline on! Alateadvuses loogika muidugi ütles, et krt, siiani kõik ok, kuidas nüüd nii, äkki panin mööda. Kühveldasin oma 2-3 km tagasi ja ennenäeimet - Sepa singel keeras paremale. Olin siis esimesel korral oma hästivarustatud tagataskust süüa õngitsemas kui ei pannud seda silti tähelegi. Seisma ei saa ka ju jääda sest võistlus käib ikka ju 437 koha pärast.
Kusjuures pean tunnistama et kordagi sellist hullu väsimust peale ei tulnud. Ilmselt midagi ikka on tekkinud sinna peanaha ja varvaste vahele või siis olid lihtsalt head maitseained kaasa pakitud. See muidugi kõik läks meelest kui tuli soo raba järve äärne singel. Mina reaalselt vajusin seal rummudeni sisse. Uskuge, tean pehmest sõitmisest ühteist aga emake loodus ikka armastab mind… Ja need juurikad mis tahtsid rattaraami kahekorra väänata. Äge!!!
Peale pikemat singeldamist jõudsin teeületuseni, kus hr. politsei oli turvamas. Kuna teele jõudes tundsin huvi mis küla seal taamal paistab siis hr.politseinik vaatas mind näoga et see mees küll jaanipäeva ei näe. Tegelikult mulle meeldib teada kus ma sõidan. Haanja suusarajad olid mõnusad. Sobisid minu gravitatsiooni jõudega ideaalselt. Põksust alla, paar tiiru hoogu juurde ning samas hooga järgmisest üles. Ja nii terve ringi. Väga kihvt.
Ca’ 10km enne lõppu hakkasid vägevamad maarjamaa mehed vaikselt teeepeal jalgu jääma, kes krampides, kes nälgas, kes otsas mis andis indu juurde kuna ise veel ju liikusid.
Sellist teist nii ilusat rada Eestis vist ei leidu ja trass oli samas nii põnev sõita et ei teagi kas väsimus ununes vms. Samas on ikka hirmus patt see rada 2h läbi uhada ja kõik need emotsioonid ja vaated jäävad nägemata. 4h oli täpselt paras selleks, et näha tunda ja nautida.
Ehk teisisõnu täpselt ei oska kirjeldada mis ma sellle tee ette võtsin aga jus siis oli vaja.
Mõni päev enne üritust vaatasin google mapsist palju sinna ikka maad sõita oli siis selgus et pea 300km siis otsustasime liikuda võistlustandrile lähemale juba eelmisel õhtul. Plaan oli jääda Võrru Tamula järve äärde.
Kuna oli esimene ilus suveõhtu siis reedel oli loomulikult Tamula järve rand noori täis kes kella umbes kella 04:00 avastasid maailma erinevaid mõttesähvatusi rüübates või suitsetades sinna kõrvale…
Ilm oli igati soosiv, kena päiesepaiste, tuulevaikus. Selge oli see, et toopäev ei pea panema 5 kihti riideid ega karupükse. Stardipaigas sujus kõik, numbrid, joogid valmis, RB telk püsti ja päevitustoolid välja, kuigi jah ega seal päevitajaid ju polnud - kõik võtsid ju mudavanne või siis kraapisid mööda mäeseina ennast üles nagu metssead peale avajahipäeva.
Enamus rattureid käisid ka rajaga tutvumas/soojaks sõitmas. Räägiti, et ainult ühest servast saab läbi, paremalt-paremalt, vaata et sa vasakule ei lähe. Mul tõusis pulss juba selle jutupeale 150. Ise lubasin endale et jummala eest seda ära unusta muidu olen kuses omadega.
Loomulikult selgus veel, et kui tavaliselt tulevad vanemad oma lastesõitu ka vaatama siis kohapeal selgus et see on hoopis peale meie starte seega embasin on just 7a saanud tütart ja mainitsesin et nüüd pead ise elus hakkama saama. Nutuvõru ümber muutus kui andsime talle 4 eurot et pärast sõitu saaks jäätist ja limonaadi osta. Kes ütles et õnne ei saa osta!?!
Start 46km sõidule algas rauhulikult. Otsustasin, et ei tea kuidas ma seda värki kannatan siis istun lõpus ja vaatan mis juhtuma hakkab. Algus oli palju lubav, selline tolm tuli oma 500 ratturi alt lendu et niigi viimased 4 nädalat köhaga võidelnud siis nüüd tahtis kops koos maksaga köhides koonuvahelt välja lennata. Kohe varsti laskumine, ojad ja siis see muda. Paremalt, paremalt….kõik läks nagu valatult ainult et kõik seisid. Seal tekkis selline tropp et oleks võinud vahepeal ühe uinaku teha. Aga see läks üle sest siis tuli kohe hakata ka tõusma. Esimese tõusu lõpuks oli hing nii kinni, et korra juba mõtlesin katkestamisele. Eesti mees on tantsulõvi ja ei sõida ennem ennast soojaks. Minusugune raskeveok peab vähemalt 10km sõitma et õlid soojeneksid ja mootor vabalt hingama hakkaks. Lisaks suureks avastuseks oli et nn. “tsainikke” oli seal võistlejate hulgas veelgi. Väike oksake teel, peame kinni ja jala üle, väike põks mäest alla ja üles,peame kinni ja jala jne. Kuna rada oli kitsas ju enamus aega siis möödaminek oli komplitseeritud aga andis hea võimaluse taastumiseks. Kiiret ju polnud….!
Mõned sinkud edasi jäin kuulama kas seal indlev põderalehm puu otsas, vaatasin üles ja nägin ratturit kes ronis mööda seina üles. Ise veel mõtlesin, et mis ta küll sinna ronis. - ei tea kas kukkus kusagilt alla…? Hetke pärast avastasin end sealt samalt seinalt ning päriselt-päriselt tuleb sealt üles minna. Tegelikult oli seda nati, pärast juba sai sõita aga eemalt tundus see rattur nagu mägikits Himaalaja mäestikus kes osavalt hästi valitud kivikeste peal hüppab.
Kuskil tuli väike jupp asfalti, rajaturvaja naeratas meelalt ja ütles et naudi… ei saanud aru! Siis mingi juppike kruusa. Panin kohe oma oskused mängu ja vajutasin. Jõudsin teeristi - ei ühtegi silti, linti mitte midagi. Juba haarasin telefoni et hakkan korraldajale helistama ja sõimama mis korraldus see selline on! Alateadvuses loogika muidugi ütles, et krt, siiani kõik ok, kuidas nüüd nii, äkki panin mööda. Kühveldasin oma 2-3 km tagasi ja ennenäeimet - Sepa singel keeras paremale. Olin siis esimesel korral oma hästivarustatud tagataskust süüa õngitsemas kui ei pannud seda silti tähelegi. Seisma ei saa ka ju jääda sest võistlus käib ikka ju 437 koha pärast.
Kusjuures pean tunnistama et kordagi sellist hullu väsimust peale ei tulnud. Ilmselt midagi ikka on tekkinud sinna peanaha ja varvaste vahele või siis olid lihtsalt head maitseained kaasa pakitud. See muidugi kõik läks meelest kui tuli soo raba järve äärne singel. Mina reaalselt vajusin seal rummudeni sisse. Uskuge, tean pehmest sõitmisest ühteist aga emake loodus ikka armastab mind… Ja need juurikad mis tahtsid rattaraami kahekorra väänata. Äge!!!
Peale pikemat singeldamist jõudsin teeületuseni, kus hr. politsei oli turvamas. Kuna teele jõudes tundsin huvi mis küla seal taamal paistab siis hr.politseinik vaatas mind näoga et see mees küll jaanipäeva ei näe. Tegelikult mulle meeldib teada kus ma sõidan. Haanja suusarajad olid mõnusad. Sobisid minu gravitatsiooni jõudega ideaalselt. Põksust alla, paar tiiru hoogu juurde ning samas hooga järgmisest üles. Ja nii terve ringi. Väga kihvt.
Ca’ 10km enne lõppu hakkasid vägevamad maarjamaa mehed vaikselt teeepeal jalgu jääma, kes krampides, kes nälgas, kes otsas mis andis indu juurde kuna ise veel ju liikusid.
Sellist teist nii ilusat rada Eestis vist ei leidu ja trass oli samas nii põnev sõita et ei teagi kas väsimus ununes vms. Samas on ikka hirmus patt see rada 2h läbi uhada ja kõik need emotsioonid ja vaated jäävad nägemata. 4h oli täpselt paras selleks, et näha tunda ja nautida.
Kirjuta esimene kommentaar