Pühapäeva hommik. Ärkan äratuskella peale ja ei oska kogu sellest päevast mitte midagi oodata. Karta ei oska midagi. Tegelt oskan. Kujutasin ette kuidas ma esimese asfaldi laskumisel kukun ja lohisen määst alla. Sada ratturit mul otsas. Õnneks nii ei läinud. Ma ei kukkunud seekord kordagi. Sõin kõhu täis ja üritasin kella üheksaks Karupesa ette pildistamisele jõuda. Kahjuks jäin hiljaks ja pildile ka ei saanud. Vaja oli ju ennast ikka hommikul korralikult kreemitada. Ega ma väga kurb polnud. Oluline oli see,et ma strardis ilus välja näeksin ja hästi lõhnaksin :D
Sattusin Maive,Marleeni ja Hedviga ühte stradigruppi. Kõik see oli tänu sellele,et olin korraldajatele 3 korda kirjutanud,et kas nad ikka teavad kellega tegu on? :D Ma ei saa ju ometi viimasest grupist startida. Kuigi jaa,Oliver ütles,et kõik on sealt alustanud ja alustan ka mina. Õnneks nii ei läinud. Sain kuuendasse gruppi,mis ei tundunud alguses nii hull. Kui aga seal stardikoridoris seda rahvamassi nägin, kes kõik minu ees olid, tekkis küll tunne, et whaaaat, miks ma nii kaugel olen? Käis stardipauk ja tundus,et kuskil hakkas sebimine pihta. Veits läks aega kui sain ise ka liikuma. Algus oli rahulik. Mõned km veel edasi ja ikka oli rahulik. Rahvas elas seljas ja selleks hetkeks oli juba päris nõme. Mõtlesin,et kaua see hullus kestab? Eks ma siis võtsin oma jõu kokku ja kündsin läbi põldude ja kraavide kuni jõudsin umbes 15.km-le, kus nägin oma Markust. Sain aru,et midagi oli valesti,sest ta ju startis täitsa eest otsast. Mul oli isegi korraks teda hea meel näha. Ütles,et aitab mul lõpuni sõita,sest tal endal läks rehv kaks korda katki.. No selge mõtlesin ma. Ega see head ei tähendanud,sest ma pidin siis kõvasti tööd tegema. Mingi logelemise ja puhkamise teema ei oleks kõne allagi tulnud. Sõitsin siis mõned km temaga koos, kui ütlesin,et ma enam ei jaksa. Kõrval kostis võõra mehe hääl, kes hakkas peaaegu naerma ja ütles,et me pole pooltki veel sõitnud :D Ma ju teadsin seda. Tahtsin lihtsalt Markust sõimata ja puhata. Ega siis midagi. Väntasin ja väntasin ise kurb ja õnnelik vaheldumisi. Markus teadis,et 2 punast Redbike naist on minu ees. Need olid Katrin ja Annika. Võtsime siis eesmärgiks nad kätte saada. Jesss, Annika oli käes. Mul oli niiii hea meel teda näha :) Järgmiseks hakkasime veel naisi kätte saama. Teadsin umbes,mis tasemega osad naised sõidavad ja ma olin üli õnnelik kui nad maha raputasin. Paar korda tekkis tunne,et no enam ei viitsi. Tõmbasin geeli sisse ja läks ralli jälle lahti. Viimaks sain sellest jõudu, kui eest kostis hääl,et Katrin on ainult 100 meetri kaugusel. Vot siis tundin kuidas veri mu sees läks keema :D Sain ta kätte, aga ega Katrin siis alla ei andnud. Ta küttis minust mööda nagu postist. Jällegi oli nõme tunne,sest Katrin on ju nii hea sõitja. Mõtlesin,et no mida ma võitlen tuuleveskitega :D Mul hea meel, kui järgmisel aastal saan üks stardikoridor eest poolt startida. Juhtus aga see,et Katsil sai vist jaks osta ja minu geel hakkas mõjuma :D Kuskilt võtsin oma jõu kokku ja kütsin lõpuni. Viimaseid kilomeetreid ma ei mäletagi. Hõberatta tiimist kostis hääl: "Nii lõpus ei tohi mööda minna!" Finishisse jõudes ja rattalt maha tulles ma oma jalgu ei tundnud. Värisesid nagu tuule käes kõikuvad hernekepid. Kohe sain ka sms-i,et koht 881 :D Polnud nagu suurem asi number, kuid siis vaatasin, et naiste üldarvestuses 18. No see juba oli tore. Ja kui järgmisel aastal sama süsteemi järgi starti lastakse, siis 20 esimest naist stardivad eliidist. Seda võimalust ma käest ei lase! Võimas üritus ja võimas emotsioon, mis öösel magada ei lasknud!


Mareleenile ütlesin,et küll kunagi öeldakse stardis minu nimi: "Stardis on ka Maris Lillep!". Tegelt ma arvan,et nii võib isegi juhtuda. Kui mitte nüüd,siis sellel ajal kui ma N50 klassis olen