Haanja 100 ja hooaeg lõppemas!


Reedel kell 14 kokkulepitud start koos Kristo Sepaga lükkus loomulikult edasi ja pääsesime Võru poole kell 16. Sepp oli teinud kodus veel rattale täishoolduse.Teekond oli meeleolukas ka kuulasin 3 tundi tragikoomilisi Sepa memuaare rehvidest, sõitudest ja kukkumistest. Mu amet oli siinkohal väga suureks abiks! Sepp on persoon ja kindlasti vajab rattamaailm temasuguseid tugevaid sõitjaid. Esimest korda tunnistas Sepp, et peale mingit niplit oli tal kiiver viltu peas. Sepa viltune kiiver on ta kaubamärk!

Kubija hotellis kiire regamine ja maitsetu pasta pugimine. Söömas kohtusin veel meie klubi Katriniga ja loomulikult paljude tuttavatega varasematest startidest. RedBike löögirusikad vurasid hotelli ette odava ameerika autoga. Panin Sepa Kalevi, Petsi ja Eriksoni auto peale ja tundsin suurt kergendust. Sain oma asjadega tegelema hakata. Tellisin baarist ühe taukari õlle ja kulistasin selle alla. Tuttu!

Hommikul kl 7 äratus ja hommikusöögi järel riidesse ja platsile. Sepp soovitas rõhuks 1,8bari ja pidas loengu rehvidest. Startisin mitte tsainikutele mõeldud koridorist, kartes teha häbi klubile ja Veiksile. Olin ju eelmisel aastal 7,5 tunniga selle hulluse läbinud ja sel aastal eesmärk alla 7 tunni tundus ahvatlevana. Vorm on olnud sel aastal väga augus ja suur küsimärk oligi hetkeseis. Start! Rahulikult vurasin 3-4km ja kruusalõigul hakkas ratas vibreerima kummaliselt. Sinnani olin Jannoga silmsides. Kahtlustasin rehvi ja jäin seisma. Tundus korras olevat, aga siin kaotasin mõnusa kulgemisrütmi ja 100-150 kohta. Lennujaama pundi Ilmar Toomsalu pakkus abi. Alati soojendab südant ja püüan isegi samaselt trassil toimida abivajajate puhul. Ei hullu! esimestel tõusudel oli enesetunne hea ja rahulik kerimine on Haanja märgusõna. Ja siis se juhtus! Kett esimest korda maas! Teadlik risk mis kulunud hammakate ja ketiga kaasnes, Haanja100 mudasel maastikul ei õigustanud. Katrin, Tiina ja Joel möödusid. Mõne kilomeetri sain nendega silmsides sõita, kui taas kett maas. Mis teha! Ööbikuoru 22km TP eel oli mõnus serpentiin tõus, kus valu lisaks sai nautida sügisese looduse imet. TPs astus mulle ligi “konkurent” raadiohääl Sten Teppan. Peas käis läbi mõte, et sellise enesetunde pealt ta võib täna ainult unistada minu seljatamisest. ööbiku laskumisele läks ta enne mind. Endale oli see tehniline laskumine tuttav Rõuge tuuri ajast, aga Teppan oli ühtäkki rajal pikali. Õnneks ei miskit hullu ja sõitsime koos edasi. Loomulikult peale Ööbikuoru jalgsi võetud tõusu sain sõita kuni esimese järsema tõusuni ja jälle kett maas. Sinna see Teppan läks ja mina nikerdan. Kett on minu võtmesõna Haanjas sel aastal. Vahepeal teealune veekanali takistuse läbisin kuiva jalaga ja roomasin ratas seljas kuidagi sellest järsakust üles. Teises TPs saime kokku endiste klubikaaslaste Keni ja Marekiga. Marek ütles, et tiina oli kukkunud, aga ei miskit hullu. Rajakirjeldust ma siin kirjutama ei hakka, aga tõuse 1800m ja laskumist samavõrra, millest mõned äärmiselt tehnilised ja ohtlikud. Mareki ja Keniga sõitsime koos päris pikalt. Vahel läksin neilt eest, aga taas ketijama tegi oma töö. Selgem eest äraminek, mille üle ma uhkust tunnen oli legendaarne ja tehniline mõrvari-Isa järsk laskumine, mille sõitsin rattaga. Sinna Marek jäi ja Ken tiksus järgi. Munamägi sõideti sel aastal maastikupoolt ja päris karm kõndimine. Viimane TP ja legendi kohaselt pidi alamägi algama. TPst lahkudes ootas meid karmi nurgaga tõus. Viimasel kümnel kilomeetril kaotasin oma ketijamadega Keni ja Mareki silmist. Tiksusin lõpuni ajas 7.59,44. Positiivne on alati selle hulluse läbisõitmine ja seekord oli positiivne see, et kordagi ma füüsiliselt ei kannatanud. Ilmselt ma ilma tehniliste probleemideta alla 7 tunni poleks sõitnud, aga vast pool tundi need tempo ja rütmi vahetused röövisid. Oma tempo oli sobilik ja jaksasin kogu sõidu vältel.

Hotellis kuulsin rõõmusõnumeid meie meeste poodiumikohtadest.

Sepp oli kohe mul vastas oma hädadega ja panin ta teraapia mõttes oma ratast pesema. Selgus, et mees oli oma kingad ööbimiskohta unustanud ja laenujalanõudega käinud poodiumil auhinda vastu võtmas. Lugu päädis sellega, et ühtäkki Sepp oli mu telefoni ja autoga Haanjas. Mina einestasin klubikaaslastega ja pidu oli juba kõrgstaadiumis, kui Seppa mulle auto koos telefoniga tagastas. Lapsehoidjana hoolitsesin Sepa veel Tallinnasse, kui ta oli suutnud Kalevi autost maha jääda. Lõpuks kauplesin Sepa Grisha autole :)!

Mõtus oli kitarriga platsis ja esmakordselt nägin ratturite peoloomsust oma silmaga! Meenusid legendaarse näitleja Kalju Reneli memuaarid Võrru kastrollisõitudest.

Öösel õitsesime ööklubis, aga tunnistan, et 90ndad on mulle kauge maa muusika suhtes, kuna elasin sel ajal dimensioonivälist elu. Kaua ma seda tümpsu ei jaksanud ja läksin magama! Hommikul Petsiga oli meeleolukas kojusõit! Sepp tuli Nõmmele ratta järele ja muljetas veel pool tunnikest, kuidas tal jook otsa sai ja Petsilt seda juurde küsis. Kuidas ta banaani toel Tahkot sõitis ja soomlaselt geeli küsis jne. Sepp on Sepp!

Hooaeg on lõppemas ja tundub, et alles nüüd hakkab õige enesetunne tulema! Vaatab veel mõned cycloka sõidud ja siis uus hooaeg. Tore on kuuluda eesti parimasse klubisse, kus on parimad inimesed ja sõbrad!