MNT 300km, minu start 17.06.2017 5:08 hommikul. Stardigrupp nr 290

Tegemist maanteesõiduga, mis on maailma üks suuremaid rattaüritusi ca 26 000 osalejat, mis müüdakse 15min läbi. Sõidetakse ümber Rootsis oleva Vattern nimelise järve ja distants ca 300 km.




































Päev ennem jõudsime kohale 16.06.2017, võtsime stardimaterjalid ja käisime söömas. Ilm oli suht sitt, vihma sadas. Kuna ma olin juba kõik ilmateate versioonid läbi uurinud siis väga ei stressanud. Sadu jäi õhtul kell 21-22 järgi. Panime rattad sõiduvalmis ja umbes kell 22-23 kobisime matkaautosse magama.
Kell 4 hommikul äratus. Ilm oli +14 ja udune. Kuna ilmateate järgi pidi soe ilm tulema, siis lühikestega peale. Käised ja vest oli ka esimesed 3-4h sõidu ajal peal. Ennem oli ka peldikus käik, muidu oleks vist kohe olnud esimeses TP-s 1+2 paus.
Alguses panime kohe omagrupi kiirematega minema. Aa üks asi veel, et tegemist siis viitstartidega rattaüritusega, mis algasid eelmise päeval (esimene grupp 19.30 nemad sõidavad ka pimedas ca4h ehk lambid jne peal). Ise olen sõitnud ka 2 korda öisel ajal. See on rets kui vihma kallab. Teatud kohtades on laskumised kus saab 80-90km h kui tahtmist ehk kiirused suured ja eriti tähelepanelik tuleb olla.
Aga tagasi teemasse. Panime kiirematega minema, sest teadagi, et muneda ei saa kuna sellisel distantsil on ajaline faktor ülioluline. Inimene krt on nii loodud, et aeg tapab ta lõpuks. Seega lasime 160 pulsoga ja keskmist ca 35km/h ehk tegelikusses on kiirus tõusudel 30 ja muidu üle 40km/h.
4TP-s tegime esimese peatuse, et pudelid täis ja edasi. TP-des on toitu igale maitsele. Osades on ka isegi soe toit nagu mingil grillfestil. Ise sellise tugevama söögiga ei jamanud. Teise peatuse tegime 7-TP-s veel aga seal väga ei munenud.
Toitusin soolastest batoonidest, vanad head mitte pealejoodavatest geelidest ja magne ampullidest.
Geele võtsin vist 10 millest alles jäi 2. Batoone järasin 3 tk ja ampulle laksisin 3tk. Lisaks vesi ja ühes TP-s ka tops mustika kisselli.
Umbes 180kilomeetril oli kerge motikriis ja süda läikis sellest „batoon-geel“ kooslusest aga ilma nendeta poleks ka nagu teema olnud. Vahepeal lasime 2 kesi paarkümmend kilomeetrit aga see tundus mõtetu tegevus. Õnneks tuli tagant kiirem grupp ja sai kohe jälle kiirused üles. Seal see teema, et kuna grupid kellega alustad läehvad vahepeal tankima, siis tõenäoliselt neid enam ei näe ka enam sõidu vältel. Gruppidega on seal ka see teema, et kui on oma grupp, siis võõraid reeglina karusellima ei taheta. Reeglina on kõigil ühesugune riietus, et eristada kes on oma ja kes mitte.
Aga kuna sõit on pikk, siis satud igasugu gruppidesse kus omad reeglid ja mõnes ka totaalne segadus. Ja kui grupp liiga suureks kujuneb, siis tuleb sealt kohe minema kütta kui tagant kiiremad peale tulevad.
Sõidu teises pooles (240-250km) väsimus juba kotib, õlad-turi on väsinud. Korralik rammestus. Geele enam ei taha ja juba ootad seda lõppu. Kui 270 sõidetud siis on juba tuju hea, et max tund ja vsjo aga lõpus nagu ikka on mõni tõus selline, et oi oi oi. Ja no tuulevaikne pidi ka olema aga seal järve ääres see vist pole võimalik.
Ja kui oled finishis siis on tuju hea rsk ja sa tead, et külm õlu on ootamas








































Seekord oli minu aeg finishijoont ületades 9h ja 5min (koos põie ja veevõtu peatustega).
Kogu see trip ja sõit oli seda väärt. Seega kel huvi siis andke varakult teada, sest vätternrundan 2018 regamine hakkab juba suve lõpus. Mina plaanin 2018 minna ja vägev oleks Redbike sõitjaid rohkem näha. Seekord siis pidin üksinda tiimi esindama.
Järgmine blogi minu poolt ja vb ka deitailsem tuleb Tahko 2017 MTB kohta juuli alguses.

















Cheers,
Noel